Mary Marie

Eleanor Hodgman Porter

Mary Marie on lahutatud vanemate laps. Mida ta mõtleb ja tunneb, kirjutab ta oma päevikus – selles raamatus. «Isa kutsub mind Mary'ks. Ema kutsub mind Marie'ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie'ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on.»

EessГµna. Mis selgitab asju

Isa kutsub mind Mary’ks. Ema kutsub mind Marie’ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie’ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on. Ja nüüd olen ma isesugusem ja vastuolulisem kui kunagi varem, sest hakkan elama pool aastast Emaga ja pool aastast Isaga. Ema läheb Bostonisse elama ja Isa jääb siia – lahutus, teate.

Olen sellepärast kohutavalt erutatud. Ühelgi teisel tüdrukul pole perekonnas lahutust ja mulle on alati meeldinud olla erinev. Pealegi on see äärmiselt põnev, põnevam kui tavaline kooselu oma isa ja emaga samas majas – eriti kui see maja meenutab minu maja ja ema ning isa on nagu minu omad!

Sellepärast ma otsustasingi sellest raamatu kirjutada – see tähendab, see on tegelikult raamat, ainult et mina pean nimetama seda päevikuks, Isa pärast, teate. Kas poleks lõbus, kui ma ei peaks tegema asju Isa pärast? Ja muidugi ma ei peagi, selle kuue kuu jooksul, mil ma elan koos Emaga Bostonis. Kuid, oh, tõesti! – kuus kuud elan siin koos Isaga – oh! Kuid siiski, ma suudan seda taluda. See võib mulle isegi meeldida – vahel. Igal juhul on see tavalisest erinev. Ja see on huvitav.

Noh, raamatu kirjutamisest. Nagu ma hakkasingi ütlema, et Isa ei luba seda. Ma tean, et ei luba. Ta ütles, et romaanid on rumal ajaraiskamine, kui mitte päris ebasoovitav. Kuid päevik – oh, ta armastab päevikuid! Ta peab ka ise päevikut ja ta ütles mulle, et see on mulle suurepärane ja õpetlik kogemus – panna kirja iga päev, mida ma tegin ja missugune oli ilm.

Ilm ja mida ma iga päev tegin, tõepoolest! Sellest saaks küll kena lugemine, kas pole? Näiteks niisugune:

“Täna hommikul paistis päike. Ma tõusin üles, sõin hommikust, läksin kooli, tulin koju, sõin lõunat, mängisin ühe tunni Carrie Heywoodi pool, harjutasin tund aega klaverit, õppisin veel ühe tunni. Rääkisin Emaga üleval tema toas päikeseloojangust ja lumest puudel. Sõin oma õhtusööki. Isa vestles minuga all raamatukogus minu iseloomu parandamisest, et ma poleks hajameelne ega tühine. (Ta mõtles “nagu Ema”, ainult ei öelnud seda välja. Mõnda asja ei pea otse välja ütlema, tead.) Siis läksin magama.”

Just nagu ma saaksin oma romaani niimoodi kirjutada! No tõesti ei saa. Kuid ma nimetan seda päevikuks.

Oh, jah, ma nimetan seda päevikuks – kuni selle trükki viin. Siis annan sellele õige nime – romaan. Ja ma räägin trükkalile, et loodan tema peale õigekirja osas, et ta paneb sisse kõik need tüütud väikesed komad ja punktid ja küsimärgid, millest kõik paistavad nii suurt numbrit tegevat. Seda lugu kirjutades ei saa ma kogu aeg iga viie minuti järel muretseda, kuidas sõnu kirjutatakse ega tegeleda nende paljude tobedate väikeste punktide ja juttidega. Nagu keegi, kes lugu loeb, sellest hooliks! Lugu ise on kõige tähtsam.

Ma armastan lugusid. Olen kirjutanud palju lugusid tüdrukute jaoks – muidugi lühikesi, mõtlen ma, mitte pikka, nagu sellest saab. Ja oleks nii huvitav ise mingit lugu läbi elada ja mitte seda lugeda – ainult et lugu elades ei saa piiluda viimast lehekülge, kuidas see lõpeb. Tavaliselt meeldib