Parimad kassilood

Рљomposiit autorid

Kogumik loomalugusid tuntud autoritelt.

Amours

Colette

Punarind on võitnud. Nüüd pühitseb ta oma võitu väikeste kähedate sirtsatustega kastanipuu ohutus sügavuses. Ta on uhke, et pole kassi eest põgenema pistnud. Ta on hõljunud tema kohal, sumisedes nagu vihane mesilane. Kõigile, kes sellest aru saavad, kostab ta tige pilge:

„Mina, kastanipuul elav punarind, nokin välja sinu silmad, kui sa astud veel ühe sammu pesa poole, milles ma hoian oma väärtuslikke mune.”

Vaatan, valmis sekkuma, kuid kass mõistab, et punarinda ei tohi puutuda. Kassid mõistavad nii paljusid asju. Siiski ta arvab, et lubades linnul end karistamatult solvata, võib ta tobe välja paista. Seepärast võngutab ta oma saba nagu lõvi ja ajab selja küüru. Viimaks jätab ta pöörase linnu ja me jätkame hämaruses oma jalutuskäiku.

See on aeglane, meeldiv jalutuskäik, mille jooksul me mõlemad midagi avastasime. Kui aus olla, teeb avastused tema. Ta peatub ja vaatab pingsalt midagi kauguses, mida mina ei näe. Ta küürutab ja hüppab hääle peale, mida mina ei kuule. Ma pean ette kujutama, mis on tema arust nii huvitav.

Kassiga koos olla on alati ergutav. Kuid kas see olin mina, kes viiskümmend aastat tagasi hakkas otsima kasside seltskonda? Mul polnud vaja neid otsida. Nad olid alati seal, minu jalge ees. Nad tulid, olles kaotsiläinud ja näljas, küttides ja põgenedes, nende hulgas oli tindiplekiline raamatukogukass, meiereikassid ja lihuniku kassid, nad võisid olla hästi toidetud, kuid külmetasid sellest hoolimata. Oli kodanlikke kasse, rahulolevaid kasse ja despootlikke kasse, kes türanniseerisid Paul Morandi, Claude Farrere’i ja mind. Nad kõik rõõmustasid mind, kuid ei üllatanud.

Ühel päeval märkasin vaest kõhna kassi, keda igal õhtul Autreuili metroojaamast välja hoovav rahvahulk edasi-tagasi tõukas. Tegelikult oli see kass ise, kes mind ära tundis. „Seal sa viimaks oledki,” ütles ta. „Sa jäid väga palju hiljaks. Kus su kodu on? Ära muretse, ma tulen sulle järele.”

Kui me koju jõudsime, paistis mu maja teda hirmutavat, ehk sellepärast, et ma elasin seal kellegi teisega. Peatselt seadis ta end siiski sisse. Ta elas minu juures neli aastat, enne kui õnnetu juhuse tõttu surma sai.

Kuid ma ei tohi unustada oma koeri, just sama armastavaid, just sama haavatavaid. Kuidas suudaksin elada ilma teieta? Ja teie minuta. Teie tõttu mõistan, et olen kellelegi väärtuslik. Kas on kedagi teist, kelle kohta võin öelda sedasama? Te rahustate mind oma andumusega, kuigi olete ehk liiga pühendunud, teie pilgud on liiga anuvad. Ma ei tea palju koerte seksuaalelust, sest oma kümnest lemmiktõust eelistan neid, kes ei suuda sigida. Näiteks, vahel keeldub Brabanti terjeri emane koer vaistlikult paaritumast. Ta teab, et tema suuruse ja kujuga on sünnitus ohtlik.

Kaks emast koera, kes mul on olnud, hammustasid koeri, kes proovisid „ohtlikel aegadel” paarituda. Üks puudel oli õnnelik, toites kummikutsikat ehtsa asemel. Kuigi mul on olnud palju koeri, on kassid mulle alati olnud tähtsamad. Nende käest olen õppinud väärikust, enesedistsipliini ja vaikusearmastust.

Kass, kes tähendas mulle kõigist kõige rohkem ja erines teistest, oli see, keda ma alguses nimetasin. Ja siiski, kuna ta oli nii eriline, ei oska ma temast palju rääkida. Ainult siis, kui ta oli seksuaalselt aktiivne, ei olnud ta enam minu oma ja ühines kasside maailmaga. Võin vaid arvata, mida ta nägi selles kõutsis, kes vägistas ja ahistas teda. Seks, mitte armastus, tekitas neid kohutavaid oigeid ja linnulikke karjeid, kui mu kass solvas ja ähvardas seda kõutsi.

Maal oli ta flirtiv ja valimatu, rõõmus oma vabaduses olla tõeliselt kassilik ja mitte inimese „parim sõber”. Minu jaoks oli ta soe, ustav ja tundlik – vastand sellele, mis ta oli oma kassist armukestele.

Linnas, mu Pariisi kodu kitsas müüritatud aias, mängis ta õnnelikult, vahel energiliselt, vahel unistavalt. Ta ohjeldas oma loomulikke instinkte, kõr