«Litteraria» sari. Mälestusi Pärnust 1944-1949

Elsbet Parek

Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 21. vihik

Elsbet Parek

«Litteraria» sari. Mälestusi Pärnust 1944-1949

SAATEKS

Kui Elsbet Parek (1902-1985) 1960. aastatel oma mälestusi kirja panema hakkas, julges ta vaevalt loota, et need kunagi trükivalgust näevad. Aeg oli selline, mil ametlik ajalootõde erines oluliselt sündmustes osalenute mälestustest. Seetõttu olidki need kirjutatud Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi (tollase käsikirjade osakonna) jaoks ja polnud algselt mõeldud mitte avaldamiseks, vaid selleks, et fikseerida ametlikule ajalookäsitlusele alternatiivne nägemus. Mälestustes kajastatud periood hõlmab aastaid 1907-1949 – alates autori varasest lapsepõlvest kuni päevani, mil algas tema perekonna Siberi-teekond.

Ometi läks nii, et nüüdseks on kõik Elsbet Pareki käsikirjalised memuaarid – kokku viis raamatukest – avaldatud, kuigi autor ise seda kahjuks enam ei näinud. Olgu meenutatud, et 1991. aastal ilmus Pärnu kirjastuselt Perona E. Pareki "Mälestusi aastaist 1931-1949" I osa (periood 1931-1942). Käesoleva vihikuga jõuab lõpule Elsbet Pareki mälestuste avaldamine Kirjandusmuuseumi "Litteraria" sarjas. Esimesena ilmus eesti kirjandusloo allikmaterjale tutvustavas sarjas 1998. aastal "Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926" ("Litteraria" 14), seejärel 1999. aastal "Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922" ("Litteraria" 16) ja aastal 2000 "Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus" ("Litteraria" 18). Ajaliselt kõige varasemat perioodi käsitlev "Tartu – minu lapsepõlve linn (1907-1913)” ilmus pisut lühendatuna ajakirjas Tuna (Tuna 2000/3).

Elsbet Parek oli kogu oma elu vältel aktiivse eluhoiakuga ja kultuuritahteline ning tal oli palju isiklikke tuttavaid tuntud eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste hulgas, suur osa neist juba üliõpilasaastatest.

Seetõttu pakuvad tema mälestused ka olulist lisa nii mõnestki avaliku elu tegelasest tervikliku pildi saamisel. Nii ongi Pareki mitmed lühemad kirjutised, mis mõeldudki kohe avaldamiseks, mitte arhiivi jaoks, keskendunud just tuntud kultuuritegelaste portreteerimisele. Ajakirjas Keel ja Kirjandus on ilmunud "Meenutades Aino ja Oskar Kallast" (KK 1969/4), "Mälestusi Johannes Barbarusest Pärnus" (KK 1970/6), "Mälestusi Richard Jannost" (KK 1971/10), "Mälestusi F. Tuglasest 1925-1930" (KK 1972/11) ja kogumikes "Mõeldes Johannes Aavikule" (rmt: Üheksa aastakümmet. Pühendatud J. Aavikule, Tln, 1971) ning "Mälestades Juhan Sütistet" (rmt: Mälestusi Juhan Sütistest, Tln, 1985).

Kuna Elsbet Pareki ema Anna Markus (1874-1955) oli Karl Menningu trupi juhtivaid näitlejaid, oli tal rohkesti mälestusi ka isiklikest kokkupuuteist teatriinimestega. "Mälestusi ja mõtisklusi K. Menningust" on ilmunud Keeles ja Kirjanduses 1969/8 ning "Lapsepõlvemälestusi sajandi alguse teatrist ja näitlejaist" Teatrimärkmikus 1971/72. Küllalt palju on teatrist ja näitlejatest juttu ka kirjutises “Tartu – minu lapsepõlve linn (1907-1913)” Võib öelda, et Elsbet Parek jagab oma hinnanguis teatrile suuresti oma ema maitset ja tõekspidamisi, olles nii omamoodi ka Menningu kunstipõhimõtete edasikandjaks.

E. Parek ei kirjutanud mitte üksnes mälestusi. Olles erialalt kunstiajaloolane, on tema sulest ilmunud "Keskaegse kirikuarhitektuuri uurimisest Eestis" (Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat I, Tln, 1931) ja eraldi raamatuna "Pärnu sajandeis. Ehituskunstiline ülevaade" (Tln, 1971).

1944. aasta augustiks, mil algab käesoleva mälestusraamatu sündmustik, oli suur osa Pareki tutvusringkonnast kodumaalt lahkunud – kes loomavagunis ida, kes põgenikupaadis lääne poole. Seetõttu on mõistetav, et võrreldes memuaaride eelmiste osadega pole käesoleva raamatu keskmes mitte niivõrd kultuurielu ja köitvad kirjeldused autori kohtumistest tuntud loovinimestega, kuivõrd just aeg ja ajalugu ning tavaline inimene selle keskel. See on ajajärk, mil üksikisik ei suutnud ajaloo käiku palju mõjutada. Tänase päeva vaatepunktist tunduvad mõned tolle aj