Ema ja tГјtar

David Herbert Lawrence

David Herbert Lawrence (1885-1930) on eesti lugejale tuntud ennekГµike romaanikirjanikuna. SamavГµrd tunnustatud on ta aga ka lГјhiproosameistrina, kelle looming on oluliselt mГµjutanud 20. sajandi kirjandust. Valik D. H. Lawrencei lГјhijutte on koondatud kogumikku Ema ja tГјtar, mis ilmub sarjas Klassikalised lood.

INGLISMAA, MU INGLISMAA

Mees töötas kogukonnamaa serval, teisel pool väikest oja, mis tagaaia uurakus voolas ja mille planksillalt kulges aiarada edasi kogukonnamaale. Ta oli lõiganud rohukamarat ja sõnajalgu, jättes halli kuivapoolse pinnase paljaks. Aga ta oli mures, sest ta ei suutnud rada sirgeks saada, ja tal oli kulm kortsus. Ta oli tokid paika pannud ja suurte mändide vahelise kauguse ära mõõtnud, aga mingil põhjusel näis kõik valesti olevat. Oma teraseid, võib-olla viikingitelt päritud sinisilmi pingutades vaatas mees veel kord läbi varjuliste mändide otsekui läbi ukseava rohelise rohuga kaetud aiarada, mis tõusis planksilda ääristavate leppade varjust üles päikesevalguses õitsevate lillede, kõrgete lillakasvalgete kurekellade, ja kõikjal ümberringi leekiva karuse metsikuse keskel maadligi lömitava vana Hampshire’i maamaja tagumise otsa poole.

Kostis laste hüüdeid ja juttu: tüdrukute kõrgeid hääli, veidi utsitavaid ja üleolevaidki: „Nänna, kui sa kohe ei tule, siis ma jooksen sinna madude juurde.” Ja kellelgi polnud sang-froid[1 - külmaverelisus (Siin ja edaspidi tõlkijate märkused.)], et vastata: „Eks sa siis jookse, väike tobu.” Vastus oli alati: „Ei, kallis. Hea küll, kallis. Kohe, kallis. Kallis, sa pead kannatlik olema.”

Illusioonide puudumine, pidev järamine ja vastupanu olid mehe südame kõvaks teinud. Aga ta töötas edasi. Mida muud ta teha sai kui alla anda!

Maa kümbles päikeselõõsas. Kogukonnamaa puutumatus rahus lõkendas elav ohjeldamatu taimestik. Kummaline, kuidas Inglismaa metsik loodus on lappidena püsima jäänud: nagu siin, keset seda tokerjasse astelhernesse kasvanud kogukonnamaad, ning soiseis madudest kubisevais paigus lõunakõrgendike jalamil. Algaega püsima jäänud kohavaim, nii nagu siis, kui tulid saksid, kaua-kaua aega tagasi.

Ah, kuidas ta oli seda armastanud! Rohelist aiarada, lilletutte, lillakasvalgeid kurekelli ja suuri idamaiseid punaseid mustapõsiseid moone ning kõrgeid kollaseid üheksavägiseid, tervet seda leegitsevat aeda, mis oli juba tuhat aastat uuristatud sellesse väikesesse õõnsasse lohukesse madudest nuheldud kogukonnamaal. Tema oli pannud selle hekkide ja puude all päikesetassis lilledest lõõmama. Kui vana vana paik! Ja ometi oli tema selle uuesti loonud.

Puitsõrestikuga maamaja oma längus varjutaolise katusega oli vana ja unustusse vajunud. See maja kuulus vanale külakeste ja priitalupoegade Inglismaale. Eksinud kogukonnamaa äärele ja täiesti üksi laia rohuse tammepuudevarjuse, kibuvitsu täis kasvanud maariba tagumises otsas, ei olnud see tänapäevamaailmast kunagi midagi teadnud. Mitte enne, kui Egbert oma pruudiga sinna tuli. Ja Egbert oli tulnud selleks, et see maja lilledega täita.

Maja oli igivana ja väga ebamugav. Aga Egbert ei tahtnud seda muuta. Ah, kui imehea oli seal õhtuti istuda laia iidse musta mantelkorstna all, kui tuul mühises pea kohal ja puud, mida ta ise oli raiunud, koldes praksusid! Tema ühes nurgas ja Winifred teises.

Ah, kuidas Egbert oli teda tahtnud: Winifredi! Winifred oli noor ja ilus ja elurõõmust pakatav, justkui päikeseleek. Ta liikus aeglase energilise graatsiaga nagu õõtsuv punaõieline põõsas. Näis, nagu oleks temagi, hõõguva jumega ja tugev, pärit vanalt Inglismaalt. Temas oli toorevõitu kirglikku rahu ja viirpuu jõudu. Ja Egbert, tema oli pikk ja sale ja vilgas nagu inglise vibukütt oma pikkade nõtkete liikmete ja elegantsete liigutustega. Egberti juuksed olid pähkelpruunid ning üleni tarmukates kiharates ja krussides. Ka Winifredi silmad olid pähkelpruunid ja säravad nagu punakurgul. Ja mehel oli valge nahk ning ilusad siidised juuks