Salaaed

Frances Hodgson Burnett

Ameerika kirjaniku (1849-1924) jutustuse tegevus algab Indias. Isal ja emal pole kunagi aega olnud oma nüüd kümneaastase tütre Mary jaoks. Kui tüdruku vanemad epideemia ajal hukkuvad, viiakse tujukas, pahur Mary Inglismaale. Uutes oludes peab tüdruk õppima ise endaga toime tulema. Ja kui ta avastab värava salaaeda, mida ta võib hakata korda seadma ja harima, suudab ta tuua rõõmu ka oma tädipoja Colini ellu, kes seni on üksinda toas vaid oma haigustest mõtelnud.

1

Kui Mary Lennox saadeti Misselthwaite’i mõisasse oma onu juurde, siis ütlesid kõik, et ta on kõige ebameeldivama välimusega laps, keda kunagi nähtud. See oli ka tõsi. Tal oli väike kõhn nägu ja väike kõhn keha, hõredad heledad juuksed ja hapu ilme. Ta juuksed olid kollased ja ta nägu oli kollane, sest ta oli sündinud Indias ning ilmast ilma ühel või teisel põhjusel haige olnud. Ta isa oli olnud Inglise valitsuse teenistuses, alati ametis ja ka ise haige, ema aga oli olnud suur iludus, kes armastas ainult seltskonnas käia ja rõõmsate inimestega lõbutseda. Ta polnud väikest tütart üldse soovinud, ja kui Mary sündis, palgati tema jaoks ayah[1 - Ayah – india lapsetüdruk, amm.], kellele anti mõista, et kui ta soovib mem-sahibile[2 - Mem-sahib – Indias käskijanna, proua.] meeldida, siis peab ta hoidma lapse eemal ema silmist nii palju kui võimalik. Nii et kui Mary oli veel haiglane, virisev, inetu väike imik, hoiti teda emast eemal, ja kui ta muutus põduraks, jonnakaks, vantsivaks mudilaseks, hoiti teda samuti eemal. Laps ei mäletanud, et ta oleks kunagi näinud midagi muud lähedast kui tumedanäolisi pärismaalastest teenijaid ja oma hoidjaid, ja kuna viimased alati ta sõna kuulasid ja igas asjas talle järele andsid, sest mem-sahib oleks vihastanud, kui lapse kisa oleks teda häirinud, siis oli Mary kuueaastaselt selline türanlik ja isekas jonnipulk, millist harva leida. Noor inglise kooliõpetajanna, kes oli tulnud õpetama talle lugemist ja kirjutamist, vihkas teda niivõrd, et lahkus kohalt kolme kuu pärast, ning teised õpetajannad, kes tulid tema asemele, lahkusid veel lühema aja järel. Kui Mary ise poleks tõsiselt teada soovinud, kuidas raamatuid lugeda, siis poleks ta kunagi tähti selgeks saanud.

Ühel eriti palaval hommikul, kui Mary oli umbes üheksa-aastane, ärkas ta väga pahas tujus ning muutus veelgi pahuramaks, kui märkas, et teenija, kes seisis ta voodi kõrval, polnud mitte ayah.

„Miks sina tulid?” küsis ta võõralt naiselt. „Ma ei taha, et sina siin oled. Saada mulle ayah.”

Naine vaatas hirmunult ning kogeles, et ayah ei saa tulla, ning kui Mary sattus marru ja lõi ning tõukas teda, näis naine olevat veel rohkem hirmul ja kordas, et hoidjal pole võimalik missie-sahibi[3 - Käskijanna, preili.] juurde tulla.

Midagi saladuslikku oli õhus sel hommikul. Midagi ei tehtud harilikus korras ning mõningad pärismaalastest teenijad näisid puuduvat, kuna need, keda Mary nägi, hiilisid või tormasid ringi tuhakarva ja ehmunud nägudega. Ent keegi ei tahtnud talle midagi öelda ja ayah ei tulnud. Mary oli täiesti üksi jäetud, kuna hommik sammus oma rada. Lõpuks läks ta välja aeda ning hakkas omaette mängima veranda lähedal puu all. Ta tegi mängult lillepeenart, torgates suuri sarlakpunaseid hibiskuseõisi tillukestesse mullakuhilatesse, ise aga muutus seejuures üha vihasemaks ning pomises endamisi nimesid, kuidas ta nimetaks Saidie’t, ja sõnu, mida ta ütleks, kui Saidie tagasi tuleks.

„Siga! Siga! Sea tütar!” ütles ta, sest pärismaalast seaks nimetada on kõige suurem teotus.

Naine vaatas hirmunult ning kogeles, et ayah ei saa tulla

Hambaid kiristades kordas ta seda ikka ja jälle, kuni kuulis, et ema tuleb kellegagi verandale. Emaga oli kaasas heledajuukseline noormees ning nad rääkisid isekeskis tasasel, kummalisel toonil. Mary tundis seda kena noormeest, kes nägi välja nagu poisike. Ta oli kuulnud, et see on keegi väga noor ohvitser, kes oli äsja Inglismaalt saabunud. Laps vahtis teda põrnitsedes, veel enam ag