Projektilaps Pärnust
Kati Murutar
Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?
Kati Murutar
Projektilaps Pärnust
PГјhendatud minu kallitele Amburitele:
Harri Vasar, sГјndinud 14.12.1926
Margareta Murutar, sГјndinud 17.12.1991
ENNE JA PГ„RAST
OLEN VESTJA. JUTUSTAN MUINASJUTTE inimestest ja inimestele. Usaldan saatust ja vaistu: kui kohtan mГµnd huvitavat inimest vГµi perekonda, olen kindel, et selles juhuses on oluline sГµnum.
Jutustan oma lugusid eestlastele toeks või hoiatuseks, inspiratsiooniks ja heameeleks. Ja olen ise aeg-ajalt teadlikult mõne oma raamatu peategelane. Osa lugusid sünnib ise ja jätkab oma elu. Ma ei pea end loojaks, vaid ilmaleaitajaks ja vahendajaks.
Mu isa Harri Vasarat teatakse legendaarse tenori ja südametemurdjana. Ent tema tegelik elu ja tõeline armastus oli marionetiteater, mitte lavadel kenitlemine. Ise tegi nukud, ehitas lava ja kirjutas näidendid. Isa luuletas eestikeelsed sõnad ka mitmele serenaadile, millega ta end meie muusikalukku laulis. Mu isa oli üdini muinasjutuvestja, ta aitas oma nukuteatriga kujundada tänaste poisteplikade lapsepõlve õnnelikumaks, kui oli tema elu algus lastekodus.
Selle sõnavaldamise, sensitiivsuse ja loovuse taga on kirju-mirju päritolu. Maailma parimad psühholoogid ja manipuleerijad on teatavasti mustlased, juutidel on samadele omadustele lisada töökus ja intellekt. Isa vanemad Aleksander-Leopold Vatmann ja Mäe Alma olid ilmselt mõlemad juudi verd, sest Alma juurrahvas Laiuse mustlased on Skandinaavia uusimate dokumendituvastuste kohaselt 12., kadunud juudi kuninga järglased, kelle apostel Andreas jälgi ajades Laiuselt leidis.
Minule pole ürikud nii kangesti tähtsad. Lood ja laulud, tants ja muinasjutud on olulised.
Mu rannarootsijuurse emapoolse vanaisa Valteri ema Jenny oli kuuldavasti prantsuse verd ja tema ema polnud just väga … Kuidas nüüd öeldagi … Ma pean selle üle veel mõtlema, kas minu looga on kooskõlas fakt, et üks mu esiemadest oli prantsuse kurtisaan.
See legend mulle sobib, et emapoolse vanaema Linda isa oli kalalaeval töötav punapäine norrakas, kes võrgutas mu vanavanaema Pauliine, seejärel aga, kadudes sõrmusterahaga koos avamerele, õnnistas enne vanavanaema vallasema seisusega.
Niisuguse rahvaste paabeli ristumise puhul on kõige rabavam tõsiasi, et mu ema ja isa on uskumatult sarnased. Nii näojoonte, kehatüübi kui miimika poolest. See, et ema on naturaalne blond suurte siniste silmadega põhjamaalanna ja isa lokiline tõmmu pruunide silmade ja bemoll-ninaga lõunamaalane, ei tähenda midagi. Nad on sarnased.
VAAT selline pidi olema minu lapsepГµlveloo sissejuhatus enne, kui ma polnud veel saanud kirj