Insener Garini hГјperboloid
Aleksei Tolstoi
Aleksei Tolstoi kuulsaim ulmeromaan.
See romaan on kirjutatud 1926. -1927. aastal, ümber töötatud ühes uute peatükkide juurdetoomisega 1937. a.
Romaani tekst on trükitud täieliku teoste kogu 5. köite järgi, arvestades autori ümbertöötlust kooliealiste vanemale astmele.
1
Sel hooajal kogunes Pariisi ärimaailm eineks hotelli «Majestique». Seal võis kohata kõigi rahvuste esindajaid, välja arvatud prantslased. Siin aeti toitude serveerimise ajal ärijuttu ja sõlmiti tehinguid orkestrihelide, korgipaugatuste ja naiste sädina saatel.
Hotelli toredas hallis, mille põrandat katsid kallid vaibad, kõndis pöörleva klaasukse lähedal tähtsalt energilise raseeritud näoga hallipäine pikk mees, kes oma olekuga meenutas Prantsusmaa heroilist minevikku. Ta kandis musta laia frakki, siidsukki ja pannaldega lakk-kingi. Üle ta rinna rippus hõbekett. See oli ülemportjee, «Majestique’i» võõrastemaja ekspluateeriva aktsiaseltsi vaimne asemik.
Podagrahaiged käed seljal, seisatas ta aeg-ajalt klaasseina ees, mille taga lõunatasid külastajad keset rohelistes püttides õitsvaid puid ja palmilehtede rohelust. Ta sarnanes sel silmapilgul professoriga, kes uurib taimede ja putukate elu teisal pool akvaariumi seina.
Naised olid nägusad, ei leia sõnu kirjeldamiseks. Noorukesed veetlesid noorusega, silmade säraga, anglosaksid – siniste, lõunaameeriklannad – öömustade, prantslannad – hiilgavlillade silmade säraga. Eakad naised vürtsitasid luituvat ilu ekstravagantsete tualettidega nagu pikantse kastmega.
Jah, mis puutub naistesse, siis ses osas oli kГµik korras. Kuid Гјlemportjee ei saanud sedasama Г¶elda restoranis istuvate meeste kohta.
Kust, missugusest mülkast küll olid pärast sõda välja roninud need lüheldast kasvu, sõrmustatud karvaste sõrmedega, habemenoale tõsiseid raskusi tekitavate vistrikuliste põskedega prisked kehkenpüksid?
Hommikust hommikuni neelasid nad kärsitult kõikvõimalikke jooke. Nende karvased sõrmed punusid õhust raha, raha, raha … Nad trügisid siia peamiselt Ameerikast, neetud maalt, kus sumatakse põlvini kullas, kus kavatsetakse võileiva hinnaga üles osta kogu hea Vana Maailm.
2
Hotelli paraadtreppi vuras käratult «Rolls Royce» – punasest puust kerega pikk auto. Rinnal rippuva keti kõlina saatel ruttas portjee pöördukse juurde.
Esimesena astus sisse kahvatukollase näoga, lühikeseks kärbitud musta habemega väheldast kasvu mees, kelle lihava nina sõõrmed olid puhevil. Ta kandis pikka kottis palitut ja kulmudele nihutatud kõvakübarat.
Ta seisatas, oodates pahuralt naiskaaslast, kes kõneles trepi samba tagant autole vastu rutanud noormehega. Naine noogutas talle pead ja tuli läbi pöördukse sisse. See oli kuulus Zoja Monrose, üks Pariisi kõige kaunimaid naisi – hallisilmne, sale, pikka kasvu, seljas valge kalevist kostüüm.
«Kas sööme lõunat, Rolling?» küsis ta kõvakübarat kandvalt mehelt.
«Ei. Ma räägin temaga enne lõunat.»
Zoja Monrose muigas, otsekui armulikult vabandades vastuse teravat tooni. Sel ajal lipsas uksest sisse noormees, kes Zoja Monrose’iga oli auto juures rääkinud. Seljas oli tal lahtinööbitud vana palitu, käes jalutuskepp ja pehme kaabu. Tema erutatud nägu oli käetud tedretähnidega. Hõredad karmid vurrukesed olid nagu ette kleebitud. Ta kavatses nähtavasti kättpidi tervitada, kuid Rolling, ilma käsi palitutaskuist võtmata, ütles veelgi järsemalt:
В«Semjonov, te hilinesite veerand tundi.В»
«Mind peeti kinni … Meie asjas … Palun tuhat korda vabandust … Kõik on korraldatud … Nad on nõus. Homme võivad nad Varssavisse välja sõita.»
«Kui te siin karjute üle kogu võõrastemaja, aetakse teid välja,» lausus Rolling ja jäi talle ainiti otsa vahtima ähmasevõitu silmadega, mis ei ennustanud midagi head.
«Andestage, ma jätkan sosinal … Varssavis on juba kõik ette valmistatud: passid, riided, relvad ja muu. Neil päevil lähevad nad üle piiri …»
«Mina ja preili Monrose hakkame praegu lõunat sööma,»