See ja teine

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski esseistikat

Jaan Kaplinski

See ja teine

Prometheus ja Tuhkatriinu

1969. aastal tõlkisin Andre Gide’i jutu Halvasti aheldatud Prometheus, mis Loomingu Raamatukogus ka ilmus ja arvatavasti nüüd juba samahästi kui ununenud on. Nähtavasti oleks meie lugejale Gide’iga tutvumiseks paremini sobinud mõni teine, lihtsama koega teos, kasvõi Pastoraalne sümfoonia, millest vist kord algas minu tutvus Gide’iga.

See tutvus algas kuskil viiekümnendate aastate lõpul ja on mulle olnud kuidagiviisi oluline. Gide’i peaprobleeme on vabadus ja põhiveendeid see, et inimene on küllalt tugev taluma pühaks peetud institutsioonide, moraali ja usu kadu. Sajandi alguse Prantsusmaal oli palju püüdeid ja pürgimusi kindlate traditsiooniliste väärtuste poole. Ilmnes nagu väsimust kõikumisest väärtuste vahel, mis kõik olid liiga üksteise sarnased, kõik liiga tühised, et väärida pühendumist. Prantsusmaal saavad kuuldavaks natsionalistid, katoliiklased, ihaletakse keskaega ja kuulutatakse jäika dogmaatikat. Mida XIX sajandil vaevalt oleks söandanud teha mõni tuntud kirjanik, seda teeb XX sajandil Paul Claudel. Noorust, kes ei taha usku ja isamaad pühaks pidada, süüdistatakse juurtetuses. Kõiges selles on seda, mida katoliiklased on kutsunud sacrificium intellectus – intellekti ohverdamine – ja mida psühholoog Erich Fromm hiljem nimetab escape from freedom – pagemine vabadusest (või vabaduse eest). See, et paljud inimesed tunnevad end suures valikuvabaduses halvasti, on tuntud tõde. Igaüks meist on kindlasti tundnud veetlust loobuda arutlemast-valimast ning võtta vastu otsus, teha midagi, mida soovitab käepärane autoriteet, on see siis ema, naine, raamat, raadio või mingi muu instants. Prantsusmaa intellektuaalidel oli selline autoriteet katoliku kirik, kes alati rõõmuga oli valmis vastu võtma otsustamise vaevast ja kõige suhtelisusest väsinud olendeid. Kirikust saab alguse ka sellist valikuvõimaluste välistamist, kiriku põlisautoriteedile usaldumist propageeriv ja põhjendav filosoofia, mille nurgakive on väide, et inimene ei ole loodud suuteliseks iseseisvalt, ilma kiriku kaudu temani ulatuva ilmutuse abita oma elu elama, tarvilikke valikuid valima. Inimene peab laskma end juhtida. Kui peenemalt öelda, on küsimus vaid selles, kelle juhatust inimene aktsepteerib, kas õige kiriku oma või võltsi ja petliku ilma oma. Viimasel puhul võib eksinud inimene ise arvata, et ta ei lase end kellelgi juhtida, tegelikult aga sammub ta surma ja kuradi lõas. Katoliiklikult vaatekohalt on inimese vaimne iseseisvus ikka ainult illusoorne ja selle kuulutamine igal juhul kahjulik ning eksitav.

See on taust, millelt tuleb mõista ja hinnata Andre Gide’i tegevust sajandi esimeste kümnendite Prantsusmaal. Gide on vist Euroopaski esimesi, kes usub, et inimene suudab eksisteerida vabaduses, elada üle igasuguste illusioonide hävingu ja sellest ainult selgemaks, inimesemaks saada. Gide’ile on seegi, et miski pole kindel, omamoodi kindluse allikas, ta ei karda tühjust ega relativismi.

Gide on protestant, kasvanud usus, et kirik, inimese saatust ja samme hoolikalt jälgiv-juhtiv asutus, ei ole inimese õndsuseks (parima tee leidmiseks) ilmtingimata tarvilik. Inimene saab olla ja armu leida iseseisvalt, oma mõistuse ja Jumala nagunii igale poole ulatuva juhatuse abil. Inimese mõistus ongi vahend Jumala juhatust vastu võtta. Kui seda pole, ei aita vist ka kirik, loll ei leia mingil juhul õiget teed.

Noor Gide jätab lapsepõlveusu ja – doktriiniga varsti hüvasti, kuid säilitab usu inimese mõistusse. Kui mõistus lammutab ka Jumala ja teised kõige pühamad ja olulisemad müüdid, muudab naeruväärseks põlised moraalinõuded, siis pole need pühad asjad nähtavasti püsimist väärt. Sealt, kust mitmed intellektuaalid mõistuse juhatusest lahti rabelesid ja vanade müütide juurde tagasi tulid, läheb Gide ikka edasi.

Gide’i edasimineku oluline tähis on 1899. aastal kirjutatud lugu Halvasti aheldatud Prometheus (Promethee mai enchaine). S