Itaallase naine
Kate Hewitt
Mõistuseabielu…
Ühel hetkel kallab ettekandja Meghan Selby Alessandro di Agniole kohvi ja järgmisel valab mees temale ampanjat! Itaalia kõige kurikuulsam rikkur on endale mõrsja valinud.
Voodinaudingud…!
Alessandro ootab voodisse talle sobivat naist… ega kavatsegi armuda. Meghan tundub olevat täiuslik: naise süda on lukus, tema silmades peegeldub igatsus… See peaks olema nii lihtne, aga pulmaöö muudab kõik…
Kate Hewitt
Itaallase naine
Cliffile, et minusse uskusid ja seda välja näitasid. – K.
Proloog
„Soovin, et tema oleks menüüs.”
Alessandro di Agnio surus kaaslase märkuse peale huuled põlglikult kokku. Ta nõjatus tooli seljatoele ja libistas pilgu rahulikult üle ettekandja, kes naaberlaua juures itaalia keeles lobises. Naise käsi toetus puusale ja Alessandro kuulis oma kohalt tema pehmet kurisevat naeru. Naise pluusil oli tomatikastme plekk. Juuksed tükkisid klambrite vahelt välja ja naine tõmbas käega hooletult läbi juuste.
Alessandro pilutas silmi. „Me tulime siia sööma.”
Richard Harrison, tema potentsiaalne äripartner, turtsatas. „Rahu, di Agnio. See on lihtsalt selline ütlus.”
Alessandro naeratas, nägu rahulik ja viisakas. Ta võttis lonksu jäävett. „Ta on omal moel päris kena. Nüüd aga tööasjad…” Ta kergitas kulme ja naeratas endiselt, ehkki tema pilk oli külm ja ilme eemaolev.
Richard nõjatus tooli seljatoele ning tema ilme meenutas kassi kiusavat hiirt. Ta lükkas alahuule torisedes ette. „Tead, ma ei tulnud Spoletosse ainult sinuga rääkima. Mõtlesin, et lõbutseme ka veidi.”
„Loomulikult. Ega siis ainult tööd saa kah rabada.” Alessandro kehitas õlgu, ehkki tema pilk oli endiselt karm.
„Aga lõbutseme siis ometi veidi,” ei jätnud Richard teda rahule. „Ma olen sinu naistemehemainest palju kuulnud. Mõni aasta tagasi oli kõigis selle riigi sopakates sinu pilt sees! Ma ootasin midagi enamat kui lõunat teisejärgulises restoranis.”
Alessandro naeratas taas vaevumärgatavalt. Talle ei olnud tarvis sopakaid meelde tuletada. Aga ta teadis ka, kui palju Di Agnio Enterprises’il on kasu Richard Harrisoni kaubamajaketist.
„Kes oleks võinud arvata, et minu maine nii kaugel teada on,” sõnas Alessandro hetke pärast ilmetult. „Loomulikult, sul pruugib vaid valida, mida sa soovid. Õhtusööki? Tantsupidu?”
„Teda.” Richard osutas ettekandjale, kes ikka veel kliendiga lobises, nagu Alessandro märkas, ega olnud ilmselt kuigi usin töötaja. Ta kuulis taas naise sooja ja kutsuvat naeru. Naine kummardus ettepoole ning juuksed vajusid näole. Ta lükkas need eest ja pomises midagi ahvatlevalt. Kõik tema olekus andis mõista, et ta on rahulik, hooletu, vaba. Kättesaadav.
Alessandro oli selliseid naisi tundnud. Teadis, mida nad tahavad ja ootavad. Temalt.
Klient, kellega naine jutustas, oli vähemalt seitsmekümne aastane. Ja mehike oli lõksu langenud.
„Teda?” kordas Alessandro. Tema häälest kostis jäine üllatus. „Ma ei vali naisi nagu komme poest. Enam mitte.” Ta lisas naljatleval toonil: „Ma ei arvanud, et minu maine on nii kurikuulus.”
„Ma ei mõelnud nii,” selgitas Richard kannatamatult. Ta vaatas ettekandjat nagu laps, kes ihkab mingit lelu – või, nagu Alessandro mainis, kommi. Keelatut, kleepuvat ja maitsvat. „Ta on ettekandja. Palka ta täna õhtuks meid teenindama. Vaikne õhtusöök kahele sinu villas.” Richardi silmad hakkasid himuralt läikima.
Alessandro silmitses oma kaaslast kalgi põlgusega. „Meid teenindama?” kordas ta. „Ja ei muud?”
Richard muigas. „Eks näis, mis saab.”
Alessandro ei vaevunud vastikustunnet varjama. Tema külaline tahtis, et nad palkaksid ettekandja prostituudiks. „Vaevalt küll.”
„Millest selline pirtsakus, di Agnio?” õrritas Richard. „Minu teada oled sa teinud seda ja hullematki.” Ta vaikis tähendusrikkalt. „Palju hullemat.”
Alessandro ei reageerinud kaaslase märkusele. Ta teadis oma mine