Назад к книге «Mu koju tood sa". Sarja "Mõni õhtu romantikat" 2. raamat» [Heli Künnapas]

Mu koju tood sa

Heli KГјnnapas

MГµni Гµhtu romantikat #2

Romantilise jutustuse "Mu koju tood sa" peategelane on Katrin, kes pärast valitsuse vahetumist kaotab haridusministri töökoha. Naine naaseb kodusesse Pärnu-Jaagupisse, kus asub tööle ajalooõpetajana. Ootamatult satub ta Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri koduste probleemide keskele. Romantilisi hetki pakub endine koolivend Tanel. Kes ja kuidas selle kõige keskel koju jõuab, loe juba raamatust. "Mu koju tood sa" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" teine raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnu-Jaagupi ja Pärnu kandis, kuid kõik teosed on eraldiseisvalt loetavad. Igapäevastest tegemistest kirjutab autor blogis: http://minuiluselumaal.blogspot.com

Heli KГјnnapas

Mu koju tood sa

1.

See ei ole minu uue aasta algus

“Pauh … pa-pauh … tra-ta-ta-ta-taa,” vaatan raha taevasse lendamas. “Tšaahh … ” järgneb uus sädemesadu. Järgmised eurod. Kuidas teisiti ilutulestikku kirjeldada?

Rahvas ahhetab ja ohhetab. Kuulen seda isegi läbi kinnise akna. Vaatan toimuvat ükskõikselt pealt. Ei, see pole mingi ülbus, nagu mulle ei meeldiks kohalike ilutulestik. Mulle pole lihtsalt kunagi meeldinud kohustuslikud asjad. Täna on aastavahetus ja kõik peavad südaööl vallamaja ette kogunema, et vaadata vägevat ilutulestikku. Pilku üle platsi lastes tundub küll, et kogu Pärnu-Jaagupi on kohal.

Mul pole aga mingit tahtmist kogu sellest trallist osa võtta. Vallamaja kõrval elades pole muidugi varianti ja saan sunniviisiliselt ilutulestikust ning sellele järgnevatest omavahelistest “head uut aastat!” soovidest osa. Kuulen ja näen neid, aga ei tunne sellegipoolest midagi.

Minu jaoks on uus aasta juba alanud. See algas Pärnu-Jaagupisse kolimisega. Ei, pigem algas see valitsuse vahetusega novembrikuu lõpus. See tähendas minu jaoks haridusministri kohast ilmajäämist. Kogu oma senisest elust ilmajäämist. Olime viimastel valimistel oma edus nii kindlad, et ma kandideerisin nimekirja tagumises otsas. Nii jäin riigikogust välja, kuid nagu ette kokku lepitud, anti mulle kohe ministri ametikoht. Valitsuse vahetumist meie tolleaegsetes plaanides polnud.

Novembrikuu lõpus oleksin võinud niisama rahulikult istuma ning elu nautima jääda. Aga ma ei oska. Olen harjunud rabelema. Kiiremini ja kõrgemale pürgimist alustasin umbes viiendas klassis. Sealt edasi on tempo ja panused ainult kasvanud. Ootamatult sülle sadanud vabaduse nautimise asemel lõin “Õpetajate Lehe” lahti ja kohe jäi silma, et Pärnu-Jaagupi Põhikooli otsitakse ajalooõpetajat. Kandideerisin ja mind valitigi välja.

Tööintervjuul küsiti küll kohe, et mis saab siis, kui pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel valituks osutun. Vastasin otsekoheselt, et sel juhul valin taaskord töö riigikogus või valitsuses. Nägin, et koolidirektorile see ei meeldinud, aga ta oli vist nii hädas, et andis mulle ikka võimaluse.

Olen talle väga tänulik. Kindlasti oleksin küll leidnud ka mingi muu töö, kuid see andis mulle põhjuse tagasi kodukohta kolida. Olen aastaid … aastakümneid Pärnu-Jaagupist ära olnud. Mu vanemad kolisid ka ammu Tallinnasse, et mulle, õele ning õelastele lähemal olla. Eks nad lootsid ja uskusid, et varsti on ka meil Hannoga lapsed … aga nii ei läinud. Hoopis lahku läksime!

Tundub, et Hannoga suutsime peaaegu kümme aastat koos olla just seepärast, et meil mõlemal oli väga kiire. Meil polnud aega mõttetute asjade pärast kiskuda või teineteise kallal maailma parandada. Kord nädalas käisime alati õhtust söömas ning nädalavahetustel püüdsime koos teleka ees mõnuledes vähemalt ühte filmi vaadata. Need olid meie rutiinid. Kinnitasime endale, et sellised ühised tegemised on vajalikud suhte hoidmiseks. Tegelikult aitasid need suhtes rutiini tekkimisele kiiremini kaasa.

Ei, ma ei tea tegelikult, millal meie vahelt viimnegi armastus ja usaldus kadus. Tagantjärele mõeldes saan aru, et tegelikult elasin ma Hannoga koos olles alati üksi