Parim sõber…tulevane abikaasa
Claire Baxter
Della on võluva naeratuse ning võrratute hallide silmadega lapsepõlvesõpra Luke’i alati armastanud. Häda on aga selles, et midagi sõprusest sügavamat pole Luke’i kunagi huvitanud. Ja kui mees võõrsile kolis, jäi Della tema sõprusestki ilma. Siis saabub Luke ootamatult tagasi koju ja Dellas tärkab taas lootus.
Claire Baxter
Parim sГµber, tulevane abikaasa
Pühendatud Raelene’ile – lakkamatu julgustamise ning tingimusteta sõpruse eest
Esimene peatГјkk
“Palun, tee nii, et see ei oleks Tom,” pomises Della Davis mobiiltelefoni helinat kuuldes.
Ta kobas käekotis ning juhtis auto teise käega osavalt ümber nurga. Veel üht kõnet Tom Dermontilt, põrgulikult kliendilt polnud tal vaja. Della oli suurema osa päevast temale raisanud ning tal oli sellest kõrini.
Peatanud auto kõrvaltänaval, kaevus ta sügavamale suurde nahkkotti. Ta sai telefoni koti põhjast kätte ning tegi südame kõvaks, et helistaja nime vaadata. Kui see on jälle Tom, hakkab ta karjuma. Või annab lahkumisavalduse.
Klapi avamise peale jäi helin vait. Võrratu. Ta sulges telefoni klõpsuga ning pillas selle sülle, tundes suurt kiusatust see üldse välja lülitada. Kuid ta südametunnistus ei lubaks seda teha. Ega ka lahkumisavaldust esitada. Tal oli liiga palju kaotada, sealhulgas ametikõrgendus, mille nimel ta oli nii palju tööd rüganud.
Ikkagi oli tal Tomist – parimal juhul lihtsalt kõige ebameeldivamast inimesest, kuid sellise avaliku suhete kriisi puhul nagu praegu, halvimast luupainajast – tänaseks villand.
“Meenuta mulle, miks ma oma tööd armastan,” ütles Della valjult.
Vastust ei tulnud ning ta kehitas õlgu, mis olid nii kanged, et ta nägu tõmbus krimpsu. Ta vajas lõdvestavat vanni oma lavendlilõhnalise lemmikvahuga.
Õlgadega aeglasi ringe tehes kujutles ta, kuidas ta voodisse heidab… kuid mitte magamiseks. Mitte ühegi normaalse tegevuse jaoks, mida inimesed voodis harrastavad. Pole lootustki. Ta oli tööd virnades koju kaasa vedanud ning istub nüüd üleval, kuni oma sülearvuti otsa magama vajub. Järjekordselt.
Telefoni piiksatus pani Della võpatama. Kõneposti kontrollides vallandus temast kergendusohe, kui ta oma parima sõbra reibast häält kuulis. Ta helistas Lynile kohe tagasi. See oli just see, mida Della vajas. Parim vastumürk tema praegusele meeleolule.
Lyn vastas esimese tooni peale. “Ma olen autos,” ütles ta.
Della kuulis telefonist tuttavat taustaheli, nelja-aastast Jamiet, kes täiest kõrist laulis ning kuuekuulist Cassiet, kes poisi laulust üle ulgus.
“Mul on suured uudised,” ütles Lyn.
Della pööritas silmi, kuid Lyni erutus tõi ta näole naeratuse. “Kuhu me seekord läheme?”
“Kuhu me siis läheme?”
“Mul on juba niigi palju kingi, Lynnie, nii et ma loodan, et see pole järjekordne…”
“Ei, ei. Ma ei räägi praegu allahindlusest. Luke tuleb koju. Päriseks.”
Kulus veidi aega, enne kui Lyni sõnad Dellale kohale jõudsid. Della pilgutas telefoni suunas silmi. “Mida sa ütlesid?”
“Šokk, kas pole? Aga ikkagi heas mõttes. Ma ei jõua ta saabumist ära oodata.”
Liiga rabatud, et midagi öelda, mõtles Della, millega ta on selle ära teeninud. Lisaks kõigele muule. Miks just täna.
“Šokk” oli pehmelt öeldud. Oh, ta teadis, et Luke peab ühel päeval koju tulema. Luke oli alati öelnud, et ei jää võõrsile igaveseks. Kuid Della oli arvanud, et saab enne mingisuguse eelteate. Ta vajas aega enese ettevalmistamiseks, et meest uuesti näha. Koos tema naisega.
“Dell, kullake? Oled sa seal?”
Della virgus oma transist. Olles oma tundeid aastaid Lyni eest varjanud, ei tohtinud ennast nГјГјd reeta.
“Tuleb koju?” Della hääl kõlas peaaegu tavaliselt. “See tähendab, et ta hakkab koos Yvonne’iga siin elama?”
“Indias elamisest sai ilmselt küllalt. Ta kolib tagasi väiksesse vanasse Adelaide’i oma armastava pere juurde.” Lyn naeris. “Võrratu, kas pole?”
вЂ