Völsungite saaga

Mart Kuldkepp

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Sissejuhatus

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud „Völsungite saaga“ põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. Paljud saaga tegelastest on kaudselt seostatavad kunagiste germaani ja hunni kuningatega ning sündmustiku kaugeks tagapõhjaks võivad olla tegelikult toimunud ajaloosündmused.

Lugu lohetapja Sigurðist ja Völsungite soo langemisest kuulub germaani rahvaste ühisesse kultuuripärandisse, mis kunagi oli üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Oma laialdaselt levikult on Völsungite tsükkel võrreldav teiste suurte keskaegsete kirjandustraditsioonidega nagu lugulaulud Karl Suure ustavast vasallist Rolandist ja rüütliromaanid kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest. Kui viimastes peegeldub eeskätt rafineeritud õukonnakultuur, siis Sigurði lugu pakub vähemalt oma põhjamaises variandis võimaluse siseneda teistsugusesse keskaega, milles elavad kangelased ei hooli suuremat südamedaamidest ega rüütliturniiridest, vaid üksnes aust ja kättemaksust, mis viib tihti lõppematu veritasuni perekondade vahel.

Samas on „Völsungite saagal“ oma üldinimlik mõõde, igihaljas motiiv inimese asjatust võitlusest oma saatusega, et sellele lõpuks siiski alistuda. Ent traagilisusele vaatamata ei puudu loos tubli annus puhast meelelahutust ja isegi huumorit. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või vähemalt sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja kujutleti, on rikas ja mitmekülgne ning pakub vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Völsungite lugu vanaislandi kirjanduses

Vanaislandi saagakirjanduse kontekstis paigutatakse „Völsungite saaga“ nn. vana-aja saagade (fornaldar sögur) žanri. Nende saagade tegevus toimub enne Islandi koloniseerimist 870. aastatel, s.t. varasel viikingiajal või veel varem, ning need põhinevad peamiselt varasemal suulisel pärimusel. Saagade kirjapaneku ajaks, 13.–14. sajandiks, oli pikk ajaline distants teinud mõistagi oma töö ning pole mõtet otsida „Völsungite saagast“ enam kui 400 aasta taguste sündmuste ajalooliselt täpset kirjeldust. Suulisele pärimusele omase muutlikkuse kõrval pole tähtsusetu ka saagaautorite endi panus, kes püüdsid erinevaid pärimusi ühtlustada ning üksteisega siduda. Tihti konventsionaalsetest rahvajutumotiividest küllastunud vanaaja saagade historiograafiline ebausaldusväärsus on ilmsem kui mõne teise, oma „realistliku“ kujutuslaadi poolest tuntud saagakirjanduse žanri puhul. Seetõttu on vana-aja saagad kuni viimase ajani uurijate laiema tähelepanu alt kõrvale jäänud, samas kui nn. islandlaste saagasid (íslendinga sögur)[1 - Eesti keeles on Arvo Alase tõlkes ilmunud „Grettir Ásmundripoja saaga“ (1982), „Njálli saaga“ (2001), ning „Eírikr Punase saaga“ ja „Gröönlaste saaga“ kogumikus „Viikingid Vinlandis“ (2003).] ja kuningasaagasid (konunga sögur)[2 - Eesti keeles on Tõnno Jonuksi tõlkes ilmunud „Ynglingite saaga“ (2003).] käsitati varem tihti eheda ajaloona.

Kui võimaliku ajaloolise autentsuse alusel siiski koostada mingi vana-aja saagade hierarhia, on selge, et selle tipus oleksid suuresti vanadel lauludel põhinevad „Völsungite saaga“ ning „Hervöri ja Heiðreki saaga“, mille puhul meetrum on suutnud säilitada paljugi, mis m