Tiziani poeg. Iludusmärk

Alfred de Musset

Prantsuse kirjaniku Alfred de Musset (1810-1857) looming esindab parimaid romantismi traditsioone. Küll ennekõike luuletaja, kirjutas Musset ka proosat. Klassikaliste lugude sarjas ilmub esimest korda eesti keeles kaks Musset novelli. Tiziani poja tegevus toimub 16. sajandi Veneetsias, kus kulutab oma kuulsa kunstnikust isa pärandit Tizianello; Iludusmärgi sündmused leiavad aset 18. sajandi Prantsuse kuningakojas, kus mängib saatusi kujundavat rolli markiis de Pompadour.

Tiziani poeg

I

Ühel 1580. aasta veebruarikuu varahommikul läks keegi noormees Veneetsias üle Piazzetta. Ta riietus oli korratu; kübar, millel lehvis ilus punane sulg, oli silmile tõmmatud. Mõõk ja mantel mööda maad lohisemas, marssis ta pikkade sammudega Schiavoni kaldapealse poole, astudes hoolimatult üle kalurite, kes magasid otse sillutisel. Jõudnud della Paglia sillani, peatus ta ja vaatas ringi. Kuu loojus La Giudecca taha ja Doodžide palee kohal koitis. Naaberpaleest kerkisid aeg-ajalt paksud suitsupilved ja tulekeeled. Laetalasid, kive, suuri marmoritükke ja muid jäänuseid kukkus hulganisti Vanglate kanalisse. Hiljutine tulekahju oli keset vett hävitamas üliku eluaset. Sädemeid paiskus taeva poole ja nende valguses oli näha relvastatud sõdurit, kes seisis valvepostil keset varemeid.

Meie noormees ei paistnud olevat vapustatud ei sellest hävingupildist ega kaunist värvidemängust taevavõlvil. Ta silmitses veidi aega horisonti, otsekui tahtes lasta puhata oma väsinud silmadel, aga päevavalgus näis mõjuvat talle halvasti, sest ta mässis end mantlisse ja jätkas joostes teekonda. Varsti peatus ta ühe palee ukse juures ja koputas sellele. Tõrvikut hoidev teener avas otsekohe ukse. Sisenedes pöördus noormees korraks ümber, heitis pilgu taevale ja hüüatas:

„Bacchuse nimel, see karneval läheb mulle kalliks maksma.”

Noormehe nimi oli Pomponio Filippo Vecellio. Ta oli Tiziani teine poeg, kes andeka ja erksa kujutlusvõimega lapsena oli isas äratanud suuri tulevikulootusi, ent kes taltsutamatu mängukire tõttu sattus alalõpmata igasugustesse pahandustesse. Ainult neli aastat tagasi olid suur kunstnik ja tema vanem poeg Orazio peaaegu korraga surnud ja noor Pippo oli selle lühikese aja jooksul juba kulutanud suurema osa oma kahest pärandusest. Selle asemel et loomupäraseid andeid arendada ja kuulsat nime hoida, veetis ta päevad magades ja ööd mängides krahvinna või õigemini nii-öelda krahvinna Orsini juures, kelle peamiseks tegevuseks oli Veneetsia nooruse rikkumine. Igal õhtul kogunes tema poole suur aadlike ja poolilmadaamide seltskond. Söödi õhtust ja mängiti, ja et õhtusöök oli tasuta, siis mõistagi pidi majaproua katma oma kulud täringumängu abil. Tsekiinid lebasid hunnikutes, Küprose vein voolas, silmad vilasid ning mängust ja veinist segased ohvrid jätsid sinna oma raha ja mõistuse.

Sellest ohtlikust paigast väljuski meie loo kangelane, kes oli sel ööl saanud kahe kaotuse osaliseks. Lisaks sellele, et ta oli oma taskud tühjaks mänginud, põles Dol no paleesse sisse ka tema ainuke lõpetatud maal, mida asjatundjad pidasid oivaliseks. See ajalooteemaline pilt oli maalitud Tiziani enda väärilise hingestatuse ja julgusega; rikkale senaatorile müüdud teost oli tabanud sama saatus nagu suurt hulka teisi hinnalisi kunstiteoseid; teenri hooletuse tõttu olid need aarded muutunud tuhaks. Aga see oli Pippo jaoks väiksem mure; rohkem mõtles ta ebaõnnele, mis oli teda terve õhtu ebatavalise visadusega jälitanud, ja täringutele, millega ta oli oma raha maha mänginud.

Kodus tõstis ta üles laudlina ja hakkas lugema sahtlisse jäänud raha; siis aga, olles iseloomult rõõmsameelne ja muretu, laskis ta end lahti riietada, tõmbas selga hommikumantli ja istus akna juurde. Nähes, et väljas on juba valge, kaalutles ta, kas sulgeda luugid ja minna magama või jääda ärkvele nagu kõik teised; ta polnud ammu juhtunud päikesetõusu nägema ja talle tundus taevas rõõmsam kui tavaliselt.