Valitud luuletused
Lydia Koidula
Kogus on Lydia Koidula luuleparemik, kokku 66 luuletust. Raamat on esmakordselt välja antud 1943 aastal Koidula sajandaks sünniaastapäevaks. Luuletused on valinud Bernard Kangro. KODU Meil aia-äärne tänavas, Kui armas oli see, Kus kasteheinas põlvini Me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin Küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind Tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis Ta kombel vaadata! “Laps, oota,” kostis ta ,“see aeg On kiir küll tulema!” Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas – Ei pool nii armas polnud seal Kui külatänavas
SAATEKS
Mida mõelda, mida öelda esimese eesti kirjaneitsi sajandaks sünnipäevaks? Mida nimetada püsivaks ärkamisaegsete virvatulede kumast keset ööd, mis ähvardas ja ähvardab? Mida uuesti üle lugeda ja südamesse võtta romantilisest Koidulast?
Tänapäeva vaateveerult silmi meie kirjanduslikku minevikku tagasi pöörates leiame nii palju tuttavat, et isegi sajandivanused saavad tänapäeva näo – ajalugu kordub. Aga mitte üksi selle tunnetusega me ei kohta sõjaaegsete juubelipalmide all, vaid vaatame silmi ka esimesele eesti luuletajale pärast noorelt närtsinud Kristjan Jaak Petersoni.
Lydia Koidula ulatub kaugele üle ajajärgu-piiride oma tundejõu suuruse ja tõelise luuletaja-andega. Tema isamaalised hümnid ja oodid on mitte ainult rahvuslikud äratushüüded, vaid esmajoones luuletused, mida tänapäevalgi võime imetleda. Ja ta looduslüürikas ning armastusluules kajastuvad esmakordselt ööbiku hääled ja lillede sära kunstipärastes värssides. Milline ühtekuuluvustunne loodusega liigub neis lauludes, mille looja hüüab: “Mets! Oma haljast tiiba mu ümber laota!”
Käesolevasse valimikku, mille ilmumist õigustab Koidula juubelipäeva tähistamise kõrval tungiv vajadus käibelt kadunud luuletuste järele, on koondatud paremik meie lauliku toodangust. Tuntumate isamaalaulude kõrval leiab avaldamist valik loodus- ja armastuslüürikat ja mitmesuguseid muid värsse.
Koidula sajanda sünnipäeva pühitsemine langeb aga aega, mille kohta laulik ise oleks hüüdnud: “Mu nõder luule, helise ja salva!” Ja ei olegi selles palangus aega saatesõnu otsida mujalt kui koidulalt eneselt: “Ööbik, mine, leia sõpru!” Need sõnad, mis teretuseks lausuti küll hoopis teiste päevade keskel, mingu nüüdki iga eestlase südamesse!
В В В В Bernard Kangro
TERETAMINE
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa
Laulik, usaldab su kätte
Lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hГјГјdnud
Г•htul Eesti linnuke:
Eesti kГµrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub lahkelt vastu vГµtta
NГµdra keele sГµnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, sГјdamest!
Г–Г¶bik, mine, leia sГµpru,
EmajГµe linnuke!
Ja mis südamest tuln’d, mingu,
Jälle mingu südame!
ISAMAAST IKKA!
“Isamaada ikka jälle?
Kas sa muud ei mГµista siis?
Kas sa muud ei tea laulda?
Vanaks ammu läind see viis!”
Muud ei, jah, ma tea laulda:
Isamaa – uus igavest!
Keeb seesГµna minu rinnus:
HГјГјab puust ja Гµilmetest.
JUTT
“Mis mulle jutustad, koidiku tuul?”
Eestimaalt tulen,
Väsinud olen:
KГµikusin kodumaa latvade lehtes,
Kevade ehtes
Hülgavad vainud, ja väljad, ja aas!
Lilleke maas,
Tammed, ja kase, ja lГµhmuse Гµied
Olid mul õrnasti õhkuvad köied,
Nägin neid mängivat kevadega:
Mis kaebad sa,
Eestimaa tГјtre helisev huul?
“Pilveke, kallike, kuhu sa reisid?”
Eestimaa Гјle
Lendab mu sГјle,
Karastab pГµldu, ja peenart, ja metsa.
KГµik minu otsa
Vaatab kui taevase allika pool’.
Olgu ka hool
Vaikne ja tasane; siiski mu vägi
Silmad kõik rahvale rõõmuseks tegi.
Rahul on Maarjamaa pГјhalik pind:
Mis surub sind,
Eestimaa tГјtar, et nutune seisad?
“Viibi, lind, ära nii rutates sõua!”
Eestimaal’ tiivad
Koju mind viivad!
Eestimaa Гµitsvate Гµilete vahel