JГµumees Matsi uued juhtumised
Mati Soonik
Kes on juba tuttav raamatuga “Jõumees Matsi juhtumused", leiab siit nendele muhedatele lugudele järje. Aga neile, kes pole veel tuttavad Matsiga, ütleme, et tegu on Hiiumaal elanud ja tegutsenud legendaarse jõumehega, kel lisaks kasvule ja tohutule jaksule on ka veel terane mõistus ja hea huumorimeel, mis aitavad teda kõiksugu olukordades.
SГµnnikuveol
Kevadise sõnnikuveo ajal oli põld sedavõrd pehme ja vesine, et ei kandnud hobust ega sõnnikukoormat. Koorem jäi porri kinni ja vajus hoopis ühele poole viltu. Hobused ei suutnud seda vedada, plahmerdasid piitsahirmus siia-sinna, ise olid kubemest saadik mutta vajunud.
Tõnisandruse Mats nägi, et asjalood on kehvad. Ta võttis hobused sõnnikukoorma eest ära, krahmas aisad pihku ja vedas koorma enese järel kuiva koha peale. Ta pätakad olid pärast seda poriga koos, aga mis sa hing teed, hädalist peab aitama!
Mõisahärra seisis parajasti põllupeenral ja nägi, mis Mats tegi.
Ta tuli kohe Matsi juurde, vehkis kepiga hobuste poole ja kisas: „Mis see on! Hobused ei vea! On nad kitsed või? Mina nemad kohe maha laskma!”
Mats püüdis mõisahärrat rahustada: „Pea, härra, ää vaada asja nii ägedasti. Sünni mette hobuseid maha lasta! Kui nee soole äi kelba, anna eige moole!”
„Miks mina hobused soole andma?”
„Neh, härra ütles päärgu – nee kitsed! Moole kelbaks küll. Mes kasu sest saad, kui sa naad maha lased. Lehevad raiped veel haisema. Vaada, ma jo tegi soole kasu ka, vedasi sonnikukoorma oma järel peldu!”
„Õige jutt! Sul palju jõudu olema! Kui tahtma, vetab need kitsed!”
Mats pühkis oma pätakad porist puhtamaks ja võttis hobused ohjapidi järele. Hakkas koju minema, ise muheles habemesse: „Nee kaks tükki kitse kelbavad moole vangert vedama küll!”
Sant töö
Ühel hommikul oli mõisahärra kõige parem lüpsilehm laudas ära surnud. Nüüd oli tarvis see loom sealt välja vedada ja kuskil auku ajada. See on sant töö. Kes peaks seda tegema?
Härra laskis selleks Tõnisandruse Matsi mõisa kamandada, et lõpnud loom maha matta.
Mats, selline nagu ta oli, ei kartnud kedagi ja ütles härrale suu sisse: „See aa sant tegu. Enne pea ma ühe kova keretäve sööma.”
Härra oli sellega nõus.
„Gut-gut! Mina lubab sulle palju sööma. Läheb kööki!”
Mats seadiski sammud köögi suunas. Seal toodi talle toober piima, pütiga kuivatatud silku ja mehine, vähemalt viisteistkümmend naela kaaluv rukkileib.
Mats hakkas sööma. Tal polnud sellega kiiret kuhugi, sõi aegamisi ja mälus toitu põhjalikult, kuni seda laual enam ei olnudki. Seejärel jõi ta piimatoobri tilgatumaks.
Härra tuli kööki, nägi, et Mats vaatab otsiva pilguga ringi.
„Noh, mis veel?” küsis härra.
„Päärgu söömaks aitas küll, aga moole leheks veel toop modu – moo koht jähi natune ööneks.”
Härra pugistas naeru, nii et habe tudises.
„Noh olgu–olgu, seda pidab sa saama!”
Kui mõdu oli Matsi kõhus, uuris ta: „Kos see surn vassikas siss aa?”
Härra mossitas.
„See mitte vassik olema, see oleb lehm! Ma sulle näitab!”
Härra kepiga vehkides ees, Mats järel, marssisid mehed uljalt lauta, kus lõpnud loom lamas.
Mats keeras käised üles, ähkis korra ja upitas surnud looma sabapidi oma abude peale. Teise käega krabas nurgast labida ja hakkas minema.
Siiski vaatas ta varsti üle õla härra poole ja teatas: „Vaada, härra, kui ma soo armpsa lehma haua pääle ühe raudkivi tassi, kas lubad moole neli tükki peeva moisatööst priiks!”
Härra imestas.
„Ise mats, aga tingib kui kaubasaks!”
Ja Mats saigi peale mehise kõhutäie neli mõisatööst vaba päeva.
Iseäralik künd
Mats läks pojaga hommikul põllule kündma. Poiss pani härjale ikked sarvedele, Mats võttis künnitöö oma hooleks, et noort härga õpetada.
Härg oli vilumata: ei seisnud vaol, tõmbas atra siia– sinna. Selle peale tundus, et põllul on sead maad tuhninud.
Mats tüdines varsti härja juhtimisest ära, rakendas härja ikke küljest lahti ja viis põlluk