Olesja
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.
OLESJA
I
Minu teener, kokk ja jahikaaslane – polesjelane Jarmola – astus seljatäie puude all küürutades tuppa, viskas halud kolinal põrandale ja soojendas hingeauruga külmetavaid sõrmi.
«Oi, missugune tuul on väljas, noorhärra!» ütles ta ahjuukse ette kükitades. «Tuleb kõvasti ahju kütta. Lubage tuleläidet, noorhärra.»
«Nii et homme me jänesejahile ei lähegi või? Mis sa arvad, Jarmola?»
«Ei… ei saa… Kuulake, kuidas väljas möllab! Jänes lesib nüüd paigal ega kõssagi… Homme ei näe te ainustki jänesejälge.»
Saatuse tahtel olin sattunud tervenisti kuueks kuuks ühte Volõõnia kubermangu kolkakülla, Polesje lähedusse, ning jahilkäimine oli minu ainsaks tegevuseks ja meelelahutuseks. Tõele au andes, kui mulle ülesandeks tehti sellesse külasse sõita, polnud mul aimugi, et pean vaevlema siin sellises talumatus igavuses. Ma sõitsin siia koguni heameelega. «Polesje… kõrvaline maanurk… elu looduse rüpe… lihtne elulaad… primitiivsed inimesed,» mõtlesin ma vagunis istudes. «Mulle täiesti tundmatu rahvas, kummaliste tavadega, omapärase keelemurdega… ja tõenäoliselt on neil säilinud suurel hulgal poeetilisi legende, pärimusi ja rahvalaule!» Mul aga oli selleks ajaks juba õnnestunud (kui juba jutustada, siis jutustada kõik) avaldada ühes väikeses ajalehes jutuke, milles leidsid aset kaks mõrva ja üks enesetapmine, ning ma teadsin teoreetiliselt, et kirjanikule on kasulik jälgida rahva elu ja kombeid.
Kuid… kas oli Perebrodi küla talupoegadele omane mingi eriline, visa kinnisus või ei osanud ma nende usaldust võita, kuid minu suhted nendega piirdusid üksnes sellega, et mind nähes paljastasid nad juba eemalt pea, minu kohale jõudes aga laususid süngelt: «Gai bug!» mis pidi tähendama: «Aidaku jumal!» Ent kui ma tegin katset nendega juttu alustada, vaatasid nad mulle imestunult otsa, ei näinud aru saavat kõige lihtsamatestki küsimustest ja aina püüdsid suudelda minu käsi, mis oli poola pärisorjuse ajast säilinud vana komme.
Raamatud, mis mul kaasas olid, lugesin ma väga ruttu uuesti läbi. Igavusest tegin katset – kuigi see tundus mulle algul ebameeldivana – tutvust sobitada kohaliku intelligentsiga, kelleks olid minust viisteist versta eemal elav ksends, sama koguduse «pan organist», kohalik urjadnik ja naabruses asuva mõisa kontoriametnik – eru-untervits – , kuid sellest ei tulnud midagi välja.
Siis püüdsin ma ajaviiteks Perebrodi külaelanike arstimisega tegelda. Minu käsutuses oli kastoorõli, karbolhapet, boorhapet ja joodi. Kuid siin põrkasin ma peale oma kasinate meditsiiniliste teadmiste veel teisele raskusele: oli täiesti võimatu diagnoosi teha, sest haiguse tunnused olid kõigil minu patsientidel alati ühed ja samad: «sees valutab», «ei saa süüa ega juua».
Tuleb näiteks minu juurde eideke. Nuusanud parema käe nimetissõrmega häbelikult nina, võtab ta põuest munapaari – näen seejuures viivuks tema pruuni ihu – ja paneb munad minu ette lauale. Siis hakkab ta minu käsi püüdma, et vajutada neile suudlust. Ma peidan käed selja taha ja veenan eidekest: «Pole tarvis, vanaema… jäta… ma pole papp… minu suhtes pole see ette nähtud… Mis sul valutab?»
«Sees valutab, noorhärra, just rinde all, ei saa süüa ega juua.»
В«Kas sul on see tГµbi juba ammu?В»
В«Kust mina tean?В» vastab ta samuti kГјsimusega. В«Sees muudkui kГµrvetab ja kГµrvetab. Ei saa sГјГјa ega juua.В»
Ja kui palju ma temaga ka vaeva ei näe, täpsemaid haiguse tunnuseid ma ikkagi teada ei saa.
«Ärge muretsege,» andis mulle ükskord nõu eru-untervitsist kontoriametnik, «saavad ise terveks.
Paranevad nagu koerad kärnatõvest. Mina, teate, tarvitan ainult üht arstirohtu – nuuskpiiritust. Kord tuleb minu juurde talupoeg. «Mis sul siis asja oli?» – «Olen haige…» ütleb ta. Panin talle kohe nuuskpiiritusepudeli nina alla. «Nuusuta!» Nuusutab…«Nuusuta veel kord… kõvemini!» Nuusutab… «Noh, kas on parem?» – «Oleks