Olgu neetud!
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.
OLGU NEETUD!
В«Isa diakon, aitab sul kГјГјnalde pГµletamisest. Kes neid muretseda jaksab!В» Гјtles diakoniemand. В«On aeg Гјles tГµusta.В»
See väike, kuivetanud, kollase näojumega naine, vaimuliku naiskooli kasvandik, kohtles oma meest ülimal määral karmilt. Kui ta oli alles instituudis, valitses seal arvamus, et mehed on lurjused, petised ja türannid, kelle vastu peab olema julm. Ent ülemdiakon ei olnud põrmugi türanni moodi. Ta kartis oma pisut hüsteerilist, pisut nagu kergesti hoogu sattuvat emandat päris tõsiselt. Lapsi neil ei olnud, diakoniemand oli osutunud viljatuks. Diakoni puhaskaal aga oli oma üheksa ja pool puuda, tal oli rinnakorv nagu autokere, kohutav hääl ning sealjuures see õrn leebus, mis on iseloomustav ainult äärmiselt tugevatele inimestele läbikäimisel nõrkadega.
Hääle kordaseadmine nõudis ülemdiakonilt palju aega. Kõigile, kel on olnud juhust teiste ees laulda, on muidugi tuttav see vastik, piinavalt pikk toiming: kurgu pintseldamine ja boorhappelahusega kuristamine, auru sissehingamine. Veel asemel lamades proovis isa Olimpi häält:
«Ii-ii-aa… khm!.. Ii-ii-aa-aa!.. Halleluuja, halleluuja… Ometigi… khm!.. Mam-mi… Mam-mi…»
«Hääl ei kõla,» mõtles ta. «Õn-nis-ta-va-lit-se-ja-a… Khm…»
Just nõnda nagu kuulsatele lauljatelegi oli talle omane haiglane kartlikkus. Näitlejad teatavasti lähevad enne lavale minekut näost valgeks ja löövad risti ette. Isa Olimpi lõi kirikusse astudes risti ette nii jumalateenistuse korra kohaselt kui ka kommet täites. Ent sageli läks ta ristimärki tehes erutuse tõttu isegi näost valgeks ja mõtles: «Kui vaid hääl üles ei ütleks!» Ometi oleks ainuüksi tema kogu linnas ja võib-olla isegi kogu Venemaal suutnud re – fa-diees – la tonaalsuses kõlama panna hämara, kulla ja mosaiikse taimornamendiga kaunistatud vanaaegse peakiriku. Üksnes tema oskas täita oma võimsa metsloomahäälega kõik vana hoone nurgatagused ja panna värisema ning samas toonis helisema kroonlühtrite kristallklaasist tilgutid.
Tehtud olekuga hapuilmeline diakoniemand tõi talle lahja teed sidruniga, ja nagu pühapäeviti alati, klaasi viina. Olimpi proovis veel kord häält.
«Mi… mi… fa… Mür-ri-too-jad naised… Ae, ema!» hüüdis ta teise tuppa oma emandale. «Anna mulle harmooniumil re!»
Naine tГµi kuuldavale pika kaebliku noodi.
«Khm… khm… sõjavankrite peal tagaajaja vaarao… Jah, muidugi, hääl on ära. Ja pidi kurat mulle selle kirjaniku ette toppima – mis ta nimi nüüd oligi?»
Isa Olimpi oli suur lugemise harrastaja, luges palju ja ilma valikuta, autorite nimede vastu aga tundis harva huvi. Seminaris õppimine, mis oli rajatud peamiselt tuupimisele, kirikuteenistusraamatu peast ettelugemisele ja vajalikele tsitaatidele pühadest kirikuisadest, oli tema mälu tohutult arendanud. Selleks et õppida pähe terve lehekülg niisugustest kasuistlikest kirjanikest, nagu Õnnis Augustinus, Tertullianus, Origenes Adamantios, Basileios Suur ja Johannes Kuldsuu, oli talle küllalt ainult silmad põgusalt üle ridade lasta, et need pähe jääksid. Raamatutega varustas teda Betaania Akadeemia üliõpilane Smirnov ning just enne seda ööd oli see toonud talle kena jutustuse sellest, kuidas soldatid, kasakad ja tšetšeenid Kaukaasias elasid, kuidas nad üksteist tapsid, veini jõid, abiellusid ja loomi küttisid.
See lugemine ajas ärevile ülemdiakoni stiihilise hinge. Ta luges jutustuse kolm korda järjest läbi ning nuttis ja naeris sageli lugemise ajal vaimustusest, surus käsi rusikasse ja veeretas oma hiiglasuurt keha küljelt küljele. Muidugi, parem oleks tal olla kütt, sõjamees, kalur, põlluharija, mitte mingil juhul aga vaimulik.
Kirikusse tuli ta alati pisut hiljem, kui ette nähtud. Samuti nagu kuulus bariton teatrisse. Sammudes läbi altari lõunaukse, köhis ta viimast korda hääle puhtaks ja proovis häält. «Khm, khm… kõlab re-toonis,» mõtles ta. «See lurjus ag