Vaga elu

Aleksandr Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

VAGA ELU

Vanaaegsed suured hõberaamidega prillid ninal, pea küljele kallutatud, puhtaks raseeritud huuled pruntis, karedad vanamehekulmud tähendusrikkalt üles-alla liikumas, kirjutas Ivan Vianorõtš Nassedkin õppeametkonna kuraatorile kirja. Käekiri oli tal ümarik, ilma paisjoonteta, ilus ja ühtlane – selline, nagu sõjaväekirjutajatel. Tähed haakusid üksteise külge sõnadeks otsekui erineva pikkusega ketikeste korrapärased lülid.

«Inimesena, kes on kunagi seisnud lähedal suurele, Trooni ja Isamaa ees vastutavale üritusele, nagu seda on vene noorsoo õpetamine ja kasvatamine, ning kes on teeninud laitmatult sellel, võib julgesti ütelda, pühal tööpõllul kolmkümmend viis aastat, pean ma – ehkki ma ei avalda oma tõelist nime, asendades selle vaid tagasihoidliku allkirjaga «Kainelt mõtleja», – oma moraalseks kohuseks juhtida Teie Ekstsellentsi tähelepanu ühele koolijuhatajaist, kes teenivad neis rohkearvulistes õppeasutustes, mis on usaldatud Teie targa ja põhjalikult vilunud hoolduse alla. Räägin Võrvinski neljaklassilise linnakooli määralisest juhatajast, kolleegiumiassessor Opimahhovist, kusjuures julgen esitada endale kõige aupaklikumalt küsimuse: kas vastab pedagoogi kõrgele kutsumusele ning talle ülemuse ja seltskonna poolt ülesnäidatud usaldusele isiku käitumine, kes elab häbitult, kogu linnale teada olevas ja kehtivatele seadustele vastukäivas armuvahekorras naissoost isikuga, keda passi põhjal loetakse neiuks, keda pealegi linnas keegi ei tunne, kes ei külasta jumalakodasid, ning otsekui irvitades pealtvaatajate kristlike unnete üle, käib tänaval, pabeross suus ja nagu diakon lühikeste juustega? Teiseks…

Pannud korraliku kooloni, asetas Ivan Vianorõtš sulepea ettevaatlikult kristallist tindipoti äärele ja nõjatus toolikorjule. Ta silmad, mis vaatasid lahkelt üle prilliklaaside, libisesid tüllkardinatega akendelt nurgaikoonile, mida mahedalt valgustas selle ees põlev roosa ripplambike, sealt üsna vanale, juhuse teel ostetud, kuid vastupidavale rohelise ripsiga ületõmmatud mööblile, seejärel läikivale poonitud põrandale ja topilisele, kirjudest lapikestest kokkuõmmeldud vaibale – Ivan Vianorõtši enese kätetööle.

Kui palju kordi juba on Nassedkiniga juhtunud, et ta äkitselt, keset asjalikku jutuajamist või mõtteist virgudes või kirja kirjutamist pooleli jättes on tundnud järjekordset vaikset rõõmu. Otsekui oleks tal mõneks ajaks hoopis ununud, seal aga äkki meenunud oma aus, kõikide poolt lugupeetud kirgas, puhas vanadus, oma isiklik maja koos tiibhoonega üürnikkude jaoks, mille kokkulöömine oli maksnud talle kolmkümmend viis aastat äärmist kokkuhoidu, väljateenitud täispension, priske viie tuhandene summa, mis oli antud ustavaisse kätesse, teise pantkirja vastu, ja teine viis tuhat, mis esialgu seisis veel pangas – ning lõpuks kõik need mõnud ja mugavused, mida ta oleks võinud endale lubada, kuid mõistliku inimesena mitte kunagi ei luba. Ka praegu, tabades end taas neilt õnnestavailt mõtteilt, naeratas vanamees unistavalt oma puhtaksaetud, krimpsus, juba pisut sisselangenud suuga.

Väike kabinet lõhnas pelargooniate, piparmündisuitsu ja üsna veidi naftaliini järele. Parempoolsel aknal rippus puur kanaarilinnuga. Kui Ivan Vianorõtš suunas linnule oma tuhmunud, nägeva ja ühtlasi mittenägeva pilgu, hakkas see kärsitult mööda varbu kekslema, kopsides jalgadega. Nassedkin vilistas õrnalt ja pikalt. Kanaarilind hakkas oma nägusat tuttpeakest keerutama, kallutades seda alla ja küljele, ning piuksus küsivalt:

В«Pi-i?В»

«Ah sind, piuksujat!» sõnas Ivan Vianorõtš kavalalt, ohkas seejärel ja võttis uuesti sule pihku.

«Teiseks,» kirjutas ta aegamisi sõnu sosistades, «seesama Opimahhov lubab endale ignoreerida mõningaid Rahvahariduse Ministeeriumi ringkirjade ettekirjutusi ja teisi valitsuse juhendeid, õhutades temale alluvaid noori õpetajaid – ja neile ise esimesena eeskuju