Mehaaniline kohtumГµistmine
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.
MEHAANILINE KOHTUMГ•ISTMINE
Kubermangu aadlikonvendi suure, kahe akendereaga saali loožid, parter ja rõdud olid viimse võimaluseni inimesi täis kiilutud, kuid sellest hoolimata pidas publik sellist vaikust, et kui kõneleja tegi pausi lonksu vee rüüpamiseks, oli kõigile kuulda, kuidas üksik hiline kärbes vastu aknaruutu peksleb.
Daamide valgete, roosade ja helesiniste õhtutualettide, nende kaunite paljaste õlgade ja õrnade peakeste vahel särasid mundrite kuldtikandid, mustendasid frakid ja kullendasid peenenarmalised paletid.
Kõneleja, rahvahariduse ministeeriumi mundris pikakasvuline, kõhn mees, kelle kollane nägu näis koosnevat üksnes mustast habemest ja läikivatest mustadest prillidest, seisis poodiumil, toetudes käega lauale.
Kuid publiku tähelepanelikud silmad olid suunatud mitte temale, vaid mingile kummalisele, massiivsele, inimese kasvust märksa kõrgemale, purjeriidega kaetud, alt laiale ja ülalt kitsale riistapuule, mis kõrgus halli püramiidina siinsamas poodiumil otse rambi ääres.
Kui kõneleja oli janu kustutanud, köhis ta hääle puhtaks ja jätkas:
«Resümeerin lühidalt kõike varemöeldut. Niisiis, mis me näeme, mu daamid ja härrad? Me näeme, et hinnete, autasude ja teenetemärkidega ergutamise süsteem arendab ühtedel kadedust ja pahatahtlikkust ning teistel soovimatut tigestumist. Pedagoogilised manitsused kaotavad oma jõu sagedase kordamise tõttu. Panna õpilasi põlvili nurka, näoga seina poole, seinakella juurde, laelambi alla ja nõnda edasi osutub sageli mitte hoiatavaks eeskujuks teistele õpilastele, vaid millekski üldise lõbusa meelelahutuse, naerutekitava palagani taoliseks. Kartserisse panek on vaidlematult kahjulik, rääkimata sellest, et selle läbi läheb kasutult kaduma õppetööks ettenähtud aeg. Sunniviisiline töö riisub sellelt tema kõrge, püha mõtte. Näljaga karistamine mõjub kahjustavalt aju vastuvõtlikkusele. Koolivaheaegadel kojusõidust ilmajätmine kinnistes õppeasutustes ainult tigestab õpilasi ja kutsub esile vanemate rahulolematuse. Mis jääb siis üle? Välja heita andetu või ulakas nooruk koolist, pidades meeles pühakirja, mis soovitab parem maha raiuda pahandust tegev ihuliige, kui et terve keha hukka läheks? Jah, niisugune abinõu on pahatihti niisama paratamatu, nagu kahjuks on paratamatu surmanuhtlus mistahes hästi korraldatud riigis. Kuid enne kui pöörduda selle viimase äärmise abinõu poole, otsigem…»
«Aga naha peale anda?» ütles esimeses reas istuv kohalik komandant, hallipäine, paks, kurt vanamees sügava bassihäälega ja kohe klähvis tugitooli alt vihaselt ja kähedalt mops.
Kindral käis igal pool, kaasas jalutuskepp, kuulamistoru ja vana hingeldav mops.
Kõneleja paljastas armastusväärselt hambad ja tegi kummarduse.
«Ma ei kavatsenud väljendada nii lühidalt ja kindlakujuliselt, kuid peajoontes on tema ekstsellents minu mõtte ära aimanud. Jah, lugupeetud daamid ja härrad, me pole veel kõnelnud ühest heast, vanast, põlisest vene abinõust – ihunuhtlusest. Ometi on ta oma rahvustunde, patriotismi ja sügava usu poolest jumala ettemääramisse tugeva suure vene rahva ajaloo vaimu enda lahutamatu osa! Juba apostel ütles: «Missugune poeg see on, kellele isa hirmu ei anna?» Keskaegse kirjanduse unustamatu mälestis «Domostroi» soovitab isaliku kindlusega sedasama. Tuletagem meelde meie geniaalset tsaari-reformaatorit Peeter Suurt ja tema kuulsat malakat. Tuletagem meelde surematu Puškini mõttesalmi, kes hüüdis:
Meil pГµlvkond, mida varem elas,
seda rohkem turjal tantsis kepp…
Tuletagem lõpuks meelde meie imetlusväärset Gogolit, kes lausus tavalise, lihtsameelse pärisorjast teenri suu läbi: «Talupojale peab vitsu andma, sellepärast et talupoeg on ülekäte läinud…» Jah, mu härrased, ma kinnitan julgelt, et vitsanuhtlus karistusvahendina läbib punase niidina kogu hiiglasliku vene ajaloovoolu ja juurdub vene omapära kõige sügavamas olemuses.
Kuid tungides mГµttes