Hundijutud

August Jakobson

Raamat räägib neli vahvat lugu, kus peategelaseks hunt. Muinasjutus „Rebane ja hunt” lähevad hunt ja rebane kontvõõrastena pulma peotoitudega maiustama. „Hundi ja jänese talvekorteris” ehitavad hunt ja jänes endale majad. Kui hundi jäämaja ära sulab, hakkab ta jänese majas peremehetsema ning appi on vaja kutsuda kukk, kass ja koer. Muinasjutt „Miks hunt muutus kurjaks” pajatab sellest, kuidas vanasti inimestega koos elanud ja sõbralik hunt kurjaks muutus ja loomi murdma hakkas. Muinasjutus „Hunt ja põder” päästab põder langenud puu alla jäänud hundi. Kuidas hunt heategijale tasub, selgub aga juba raamatust.

August Jakobson

Hundijutud

Rebane ja hunt

Rebane läks kord talu juurde ringi luusima, magusat suutäit otsima. Piilus läbi aia, nägi: õues pingil seisab pütt hapukoorega – perenaine oli selle sinna toonud, hoopiski ära unustanud. Ja et ka kuri Karja-Krants oli ammugi oma töö ning tegevuse juures, lipsas rebane kärmesti mulgust[1 - mulk – auk, avaus] sisse, jooksis püti juurde ja mõtles ise:

„Kannata, kannata, kõtuke … oota, oota, vatsake!” Aga oh seda häda: püti suu oli kitsas, mitte kuidagi ei tahtnud pea sellest läbi mahtuda! … Alles pika püüdmise järel sai rebane pisut koort keelele, määris aga seejuures põsed kuni kõrvuni. Vadis[2 - vadima – vudima, sibama, kiiresti minema] siis väsinult võsasse, heitis päikese kätte puhkama.

Järsku kuulis rebane – keegi tuleb sahinal üle sambla. Pidi juba püsti kargama ja ummisjalu põgenema pistma, nägi aga varsti, et see tulija oli hunt, tema hea naaber. Ja pööras ainult teise külje ning hüüdis:

„Mees, kuhu tee viib?”

„Jahile, jahile,” vastas hunt, tuli rebase juurde, istus puude vilusse. Nägi, et rebase pea on üleni valge, ja küsis:

„Mis sinuga juhtunud on, kanavaras? Vaatan ja vaatan, mitte ei mõista.”

Rebane ohkas ja vastas:

„Häda juhtus, häda juhtus. Läksin siitpere kukele külla, see pistis aga tänitama ja peremees sai jaole. Äigas mulle teibaga, põrutas pea huugama. Määrisin nüüd katkist kohta hapukoore salviga, et paistetus pisut järele annaks.”

„Oi, oi, oi!” ütles hunt. „Jah, nõnda ta läheb see meietaoliste elu. Ega minagi ole kuigi terve – kõht on tühi, lausa valutab nälja pärast.”

Rebane kuulas tükike aega teise hädaldusi ja ütles viimaks, et ta teadvat kohta, kus on süüa külluses. Ainult: naaber olgu nii hea ja võtku ta selga ning viigu siit kaasikust kaugemale – on liiga talu lähedal, kurjad koerad võivad veel jaolegi juhtuda.

Hunt koputas kohe tobi[3 - tobi – väike lühike piip] tuhast tühjaks ja tegi, nagu rebane nõudis. Kui nad olid veidi aega vaikides traavi lasknud, hakkas rebane ajaviiteks laulma:

„Oi-oi naljakest – haige tassib tervekest! Oi-oi naljakest – haige tassib tervekest!”

Hunt kuulas, kuulas, vaatas tagasi ja kГјsis:

„Mis sa seal pomised, kõnele nõnda, et ma su sõnadest aru saaksin.”

„Ei ma pomise midagi. Pekstud pea kipub segamini minema, jampsin ainult pisut. Vaata, kui hüppan veel maha ja jooksen hoopis minema,” ohkas rebane.

„Hoia kõvasti mu turjakarvadest kinni, ei sa jookse siis kuhugi,” õpetas hunt.

Viimaks jГµudsid sГµbrad talu Гµue. Rebane juhatas hundi kohe koorepГјti juurde, Гјtles:

„Söö, söö, kullake! Söö, söö, kallike! Mina seni puhkan ja valvan, et keegi sind, tuvikest, segama ei tule.”

Hunt tundis koore lõhna – suu hakkas vett jooksma, katsus pead kohe pütti pista. Hundil aga pea veelgi suurem kui rebasel: ei lähe ega lähe! Ja kui viimaks läkski, kohe uus häda: ei hunt saa enam pead pütist kätte – venitab ja venitab, mitte kuidagi ei tule!

Rebane seda just ootaski. Pistis suure hooga mööda õue ringi jooksma, ise karjus kogu jõust: „Sõber sureb, tulge appi!”

Juba ilmuski peremees uksele – tuli vaatama, mis kГ¤ra see on. Seisatas lГ¤vel, vahtis ringi, nГ¤gi imelikku looma: ise nagu koer, pea nagu pГјtt. Pidas hunti kurjaks nГµiaks vГµi Riia puugiks[4 - puuk –pisuhГ¤nd, kratt, Г