Meie rebane
Anton Hansen Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare
Meie rebane
MEIE REBANE
Oli imelilus kevadine ilm. Soe tuul lennutas juba mitmendat p?eva lumivalgeid pilvi m??da helesinist taevast. Maad ja metsad olid kuivad nagu suvise p?ua ajal.
Metsavaht Kirep k?is kodu olles mitu korda p?eva jooksul l?hedalt m?enukilt vaatamas, kas ehk kuski ei paista metsap?lemise suitsu. Paaril korral ta ronis isegi vana j?ndriku kuuse otsa, mis kasvas m?enukil, et veel kaugemale n?ha. Aga t?nini polnud tal midagi kahtlast silma hakanud. M?ni p?ev paistsid k?ll suitsud, aga need olid kaugel ja sellep?rast nad Kirepit ei huvitanud kuigi palju. Tema teadis, et seal kaugel ja veel kaugemal, kust ei paista enam ?kski suits, asuvad teised metsavahid ning k?ll nemad juba peavad oma kandi suitse silmas.
Kuid siis juhtus n?nda, et parajasti sel ajal, kui Kirep ise heitis l?unauinakule, tema kuue-seitsmene poeg Ats arvas olevat kohase aja omakord minna m?enukile. Otsetee viis ?le purde, aga just sellele astumine oli Atsile keelatud, sest paar aastat tagasi ta oli sealt kukkunud vette, kus pidi peaaegu uppuma. K?ll oli poiss t?navu kevadel emale seletanud kas v?i tuhandeid kordi, et purdelt kukkudes ta olnud v?ike, n??d aga juba suur, ometi j?i keeld endiselt maksma, olgu kevadel, kui vesi ojas s?gav, v?i ka suvel kuivaga, kui oja k?ll nireke, kuid selle eest purre nii k?rge, et sealt ojap?hja kividele kukkumine sama h?daohtlik kui s?gav vesigi.
Keelu t?ttu ei olnud poisil suuremat iha, kui k?ia salaja m??da purret ?le oja. N?nda see s?ndis t?nagi. J?udnud teisele ojakaldale, poiss k?ndis esiteks m??da lepiku ??rt ja p??rdus siis m?ele vana kuuse juurde. Aga oli ta kord seal, siis ei v?inud ta kuidagi muidu, kui pidi ka kuuse otsa ronima, sest temal olid nii m?nusad oksat??kad ja oksad, et mine nagu m??da redelit, kas v?i otseteed latva kohe, kus armastavad istuda varesed ?ksi, kaksi ja ka hulgakesi.
Aga ometi Ats ei saanud t?na nii k?rgele, sest juba pooles kuuses torkas talle silma suur „suitsutomu”, mis oli nii ligidal, et pidi tingimata t?usma nende metsast. Atsi arvates ei p?lenud midagi muud, kui nende Soonesalu, kus kasvab enamasti noor, tihe m?nnik, m?nes kohas ka noored kuused ja laiad kadakad. Maapinna poolest Soonesalu oli seljandiku taoline ja millalgi olid seal leidunud rebaseaugud.
N?hes suitsu nii l?hedal, Ats tuli kribinal puu otsast maha ja jooksis, niipalju kui jalad v?tsid, kodu poole. Puudus v?he, et ta oleks suure ?hmiga purdelt vette sulpsatanud, aga viimsel silmapilgul ta sai tudisevast k?sipuust kinni. N?nda p??ses ta peksva s?damega ?nnelikult oma ?ue. ?lepeakaela ta tormas m??da redelit laka ??rele ja karjus k?igest k?rist:
„Isa! Isa ae! Soonesalust t?useb paks tomu!” „Mmh!” vastas isa l?bi une.
„Isa! T?use ruttu ?les, mets p?leb!” karjus poiss, t?ustes redelil ?he pulga k?rgemale, nii et pea ulatus juba ?le lakaotsa.
„Mis sa ?tlesid?” k?sis isa n??d.
„Mets p?leb, t?use ?les,” vastas poiss.
N??d isa taipas, kargas jalule ja ?tles pojale, et see redelilt eest hoiaks. Ja kui see orava v?ledusega m??da pulki alla l?ks ning purde poole jooksis, oli isa tal kannul. Oja ??res poiss j?i peatuma ja laskis isa endast m??da. Aga kui see oli purdel juba keset oja, l?ks ka poiss talle j?rele, nagu oleks tal ?kki load k?es. Ja kui isa ronis kuuse otsa suitsu vaatama, siis tahtis ka poiss sinna j?rele ronida. Seda m?tet ei saanud ta ometi mitte teostada, sest isa tuli enne hirmsa ajuga puu otsast maha ja ruttas uuesti purde poole. Ats silkas talle sinna j?rele ja l?ks teist korda tema kannul ?le purde, ilma et isa oleks selles teinud talle v?hematki takistust. N?nda j?igi t?nane p?ev Atsi elus selleks t?htsaks p?evaks, mil tema tunnistati metsap?lemise t?ttu nii suureks ja targaks, et tema v?ib ?le purde k?ia, olgu kevadel v?i suvel.
J?udnud toa juurde, isa v?ttis ratta ja tahtis sellele selga karata, et minna tulekustutajaid kokku ajama, aga siis selgus, et teise ratta kumm oli t?hi. N?nda ei aidanud muu, kui pidi hakkama sellele ?hku sisse pumpama. Seni kui isa seda tegi,