RistitГјtar

Jaak Järv

Jaak Järv

RISTITГњTAR

AJALOOLINE JUTUSTUS EESTIMAA KATOLIKU USU AJAST

Tallinn: K. Laurmann, [1891]

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus“ toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee/) kaudu.

ISBN 978-9949-546-00-8(epub)

E-raamatu valmistamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline arhiiv“ raamatukogu.

Tehniliselt toimetanud Marju Mikkel

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostus OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В© Eesti Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseum

Tartu 2014

Kaks meest tuliwad surnuaiale, ühe haua juures, mille küngas wärskest mullast, jäiwad nad seisma, waatasiwad haua pääle ja ohkasiwad.

„Jumal, Issa pojuke, Püha ristike!” ütlesiwad siis mõlemad ja hakkasiwad kaewama. Töö läks ruttu edasi, sest nad ei teinud mitte uut hauda, waid kaewasiwad wana lahti, kuhu hilja maetud. Kui töö poole pääle sai, küsis üks teiselt:

„Kui palju sirakaid sa said ka selle eest, et ise ära matsime?”

„Ei lugenud; aga palju ei olnud.”

„Mina sain wiiskümmend. Saab näha, kui kaua nad nüüd matmata peawad. Minul küll neile matuseraha maksta ei ole.”

„Minul ka mitte,” kostis teine. „Tehku mis tahawad. Löögu seina pääle wõi kiriku ukse külge. — Aga mis nad sulle pihtimise pärast ütlesiwad! Minule paniwad seda ka patuks, et ma olla naese ilma pihtimata lasknud ära surra. Teab seda nende Jumalat, mis ta kõik tahab. Mis ma wõisin teha, ega ma teda pihtida mõistnud.”

„Ei ma kuulnud pihtimise pärast sõnagi,” rääkis teine. „Lapse hinge ikka lubawad ilma pihtimata wälja minna. Ta ep mõista weel rääkida. Millas sa ka ise pihtimas käisid?”

„Mina nende pihtimist tean,” ümises küsitaw wastu ja wiskas mulda wälja.

„Mina käisin kewadel suure-reedi nädalal,” seletas küsija ise edasi. „Kes tohtis minemata jätta. Ähwardati kirikus kõwaste, et need saada ära wannutud, kes pihtima ei tulla ja pattusid üles ei tunnistada. Rooma paap lubada need kõik kuradile, kes ei pihtida. Läksin siis ikka ja rääkisin talle mis mõistsin.”

„Tont wõtku nende Rooma paabi ja pihtimise,” pahandas teine, „mina neist ei küsi. Ühe ainsa korra olen nende pihtilaua juures käinud, aga mis nad saiwad sest? Pooli asjugi ma ei rääkinud. Andeks andis siisgi. Rumal wasikas. Parem ma palun ikka meie wana jumalat; kui ta iga kord ka ei aita, aga ega ta minu käest ka nii palju ei nõua, nagu nende täitmata kotid. Küll neil meie pattude pääle silmad on, aga ise teewad põrgu tegusid. — Oh-oh! Juba kirst paistab.”

„Jah, juba ta neil warsti käes,” tähendas teine. „Wõtku siis ja lugegu ja õnnistagu kudas tahawad, kui ilma rahata seda oskawad. Aga see on sinu oma, ta on suur. Ma katsun oma enne wälja saada, mul pisikene.”

Jätame neid nende surnukirstusid kiskuma ja kuulame lähemalt, kes nad on. Nad on kaks talumeest Eestimaa Katoliku usu ajast. Üks nendest on oma naese, teine oma lapse ilma kirikliku õnnistamiseta maha matnud, osalt seepärast, et matuseraha maksmisest pääseda, osalt seepärast, et neil, nagu ka kõigel muul siit maa rahwal, Ristiusust weel wäga wähe tundmist oli. Nende tegu on ülematele ilmsiks saanud ja nad peawad oma surnud ise hauast üles wõtma, et need siis preestri läbi kristlikul kombel wõiks maha maetud saada ja et paganlik wiis mitte ei wõiks julgust wõtta.

Sarnast pagana wiisil matmist salajalt on meie maal Katoliku usu ajal mitmel pool ette tulnud, siis iseäranis rohkeste, kui see usk siin esimestes aastasadades oli. Saadi niisugustest matmistest teatust, siis wõeti surnud ülesse ja pidiwad nad preestri ehk munga läbi kiriklikult maetud saama. Tallinna Dominikaneri kloostri mungad, kellede wastu kirikute waimulikud mehed, preestrid ja piiskopid wiha pidasiwad, kaebawad ühes kirjas aastast 1422 ordomeistri Sywart Lander’il