Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost

Claudia Aebersold Szalay

Gerd Habermann

Gerhard Schwarz

See on raamat vabadust ülistavatest raamatutest. Nende kaante vahelt leiad ülevaated 111 vabadusraamatust või lühemast kirjutisest, taustaks originaaltsitaadid. 2007. aastal Neue Zürcher Zeitung kirjastuse väljaandel ilmunud kogumiku koostajad-toimetajad on Claudia Aebersold Szalay, Gerd Habermann ja Gerhard Schwarz. Refereeritavate teoste autoriteks on teiste seas sellised maailmanimed nagu Aristoteles ja Cicero, Aquino Thomas ja Rotterdami Erasmus, Michel de Montaigne ja Charles de Montesquieu, John Locke ja Adam Smith, Max Weber ja José Ortega y Gasset, Ludwig von Mises ja Friedrich A. von Hayek, Karl Popper ja Milton Friedman. Esitletud kirjutiste sisima sõnumi on lugejateni toonud enamasti saksa ja šveitsi mainekad teadlased ja publitsistid. Vahest leiad nende seast mõndagi, mis paneb sind haarama algteksti järele, olgu see siis algkeeles või tõlgituna mõnda teise keelde. Meeldiva tõdemusena võib tunnistada, et neist 111-st refereeritud tippteosest on üllatavalt paljud tõlgitud aegade jooksul kas täielikult või osaliselt eesti keelde. Kui otsida kõigile neile kirjutistele ühist motot, siis sobiksid selleks kogumiku avaautori Lord Actoni poolt 135 aastat tagasi öeldud sõnad: „Vabadus ei ole kõrgema poliitilise eesmärgi saavutamise vahend. Vabadus on ise kõrgeim poliitiline eesmärk.

Gerhard Schwarz, Gerd Habermann, Claudia Szalay

Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost

Saateks

Selle raamatu avaautor John Emerich Edward Dahlberg-Acton alias Lord Acton olevat juba nooruses seadnud endale eesmärgiks koguda kokku kõik alates antiikajast kirjutatud teosed vabadusest. Jõudnud koguda oma raamatukokku 60 000 raamatut ja 21 korvitäit käsikirju (kogukaaluga 40 tonni), jäi tal „saak” siiski pikalt kavandatud vabaduse ajalooks kokku kirjutamata. Eesmärk oli kaheldamatult ambitsioonikas, teisalt olnuks väga raske, õigemini võimatu tõmmata piiri vabaduskäsitlustele. Nimelt pole vabaduse kui nähtuse ja mõiste puhul tegemist mingilgi määral must-valge määratlusega, joonetõmbamine vabaduse ja vabadusetuse vahele on enam kui tänamatu ettevõtmine. Igaühel on ses suhtes oma vaatenurk ja mõõdupuu. Üks seab esiplaanile isikliku, teine majandusvabaduse. Üks lepib vähesega, teisele ei piisa lõpmatusestki, kolmanda jaoks on „„vabadus”, mida nad jutlustavad, vaid vabadus kohustada teisi tegema seda, mida nad ise iialgi ei teeks, kui oleksid vabad enda eest otsustama” (Bruno Leoni) ehk siis Abraham Lincolni sõnadega väljendudes: „Ühtedele tähendab vabadus, et igaüks võib teha enda ja oma tööga looduga, mis talle meeldib; teistele seevastu tähendab seesama sõna, et teatud inimesed võivad teistega ja teiste tööga looduga teha seda, mis neile meeldib.”

Käesolevasse, 2007. aastal Friedrich August von Hayeki Ühingu (Friedrich-August-von-Hayek-Gesellschaft) egiidi all ja Neue Zürcher Zeitung kirjastuse väljaandel ilmunud kogumikku on selle koostajad-toimetajad Gerhard Schwarz, Gerd Habermann ja Claudia Aebersold Szalay valinud 111 teost, mis ühel või teisel moel edastavad vabadussõnumi. Nende autoriteks on maailmamainega filosoofid, majandus- ja õigusteadlased, politoloogid, ajaloolased ja kirjanikud, refereerijaiks omakorda enamasti tuntud Saksamaa ja Šveitsi teadlased ja publitsistid.

Kogumiku ajaline horisont läbib kaht ja poolt tuhandet aastat, geograafiliselt on hõlmatud alad Vaiksest ookeanist idas Vaikse ookeanini läänes. Tõsi, raamat on siiski õhtumaise tsivilisatsiooni keskne (erandiks vaid Konfutsius ja Lao-zi), kusjuures enesestmõistetavalt on selles silmatorkavalt suur saksakeelsest kultuuriruumist pärit autorite osa. Seda ei saa mingil juhul koostajatele- toimetajatele ette heita, sest kogumik on algselt koostatud ikkagi saksakeelset lugejat silmas pidades, kusjuures üheks lähtekriteeriumiks oli – seda küll väheste eranditega – esitleda raamatuid, mis on ilmunud ka