Pöialpoiss
Anton Hansen Tammsaare
A.H. Tammsaare
Pöialpoiss
FUTU Print OГњ
ISBN 978-9949-9270-8-1 (epub)
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
«Ei, ei, mu herrad ja daamid!» hüüdis auväärt polguülem vaidlusekstaasis, kuna ta põrutatud pahem käsi lõdvalt värises ja näos närvilised tõmbed aeg-ajalt kordusid, mis tõendas, et kõneaine teda sügavamalt puutus. «Olen täiesti kindel, et nagu päikesepinnal laigud perioodiliselt kahanevad ja kasvavad ning sellele vastavalt ilmastik meil kord pehmemaks või karmimaks muutub, niisama ka rahvad oma vaimu ja kultuuriga üldvaimu lõõmavas loidangus tõusevad ja vajuvad, ilma et keegi kindlasti teaks või aimakski, miks, millal või kuidas? Samuti kindlana näib mulle, et majanduslikfüüsiline ja vaimlik-mõistusline arenemine seisavad ikka otsekoheses tingivuses, kuna aga inimliku kosmose hingeline osa eelmistega vastupidises vahekorras püsib. Me kõik teame roomlaste ütlust: mens sana in corpore sano, harva aga mõistame, kui põhjatu targalt see on öeldud. Pangem tähele: terve vaim terves kehas, mitte aga — terve hing. Roomlased kui praktiline rahvas ei tunnud hinge vastu suuremat huvi, nemad rahuldusid palja vaimuga, nagu nad ka tsivilisatsiooni rohkem rõhutasid kui kultuuri. Alles siis, kui antiikilma tsivilisatsioon hakkas murenema, kui lõi kidema ülistatud terve keha, alles siis hakkas hing oma nägematuid tiibu lehvitama paganuse surnuväljade kohal. Aga me kõik teame, millest siis igal ristteel jutlustati: liha surmamisest! Ma ei usu mitte, et kristlikud pagulased, kes vabatahtlikult loobusid igasugusest tsivilisatsioonist ja põgenesid kõrbe elama metsloomadena, oleksid talitanud ilma sisemise loogikata. Otse ümberpöördult: nemad aimasid — kas teadlikult või ebateadlikult, jätame selle küsimuse täna lahendamata, — et seni kui mõnutseb terve keha ja käärib värske, elujõuline vaim, seni kiratseb ka vabanemist igatsev hing. Või vastupidi: keha kidevuse ja kannatamisega sünnib hing uuesti nagu veest ja vaimust. Alalised sõjad, tagakiusamised, rüüstamised, tapmised, kihvtitamised, näljad ja taudid edendasid omalt poolt hingede vabanemist keha ja vaimu vangist, mispärast nii loomulik ja arusaadav see heade ja kurjade vaimude päratu hulk keskaja tsivilisatsiooni ja vaimu jäätmaal. See teadlaste poolt üldiselt tõeks tunnistatud pilt kordub alati vähemal või suuremal määral raskete sõdade, revolutsioonide, maavärisemiste, veehädade ja laastavate taudide möllus. Niipea kui langevad hädaohtu tsivilisatsiooni võidud või inimhulga mõnutsemise võimalused, kui närtsib vana ja noor keha nagu rohi kõrvetavas põuas või sügise tulekul, kohe ilmutub silmapaistvalt tänini allasurutud, vaimu vaevatud hingeilm, sest ma ei suuda küllalt toonitada tõsiasja, et majanduslik-füüsiline elu ühes vaimu pillerkaaritamisega on leppimata sõjajalal hingekosmosega. Siin ongi punkt, kust vaadates õieti võib mõista sõnu: õndsad on vaimust vaesed, millele mina juurde lisaksin: õndsad on vaevatud. Niisama oleks loomulik otsida ühiskondlikkude küsimuste põhjalikku lahendamist vaimu ja hinge paratamatust vastuolust, mitte aga sellest, kas kellelgi mõni närune mark vähem või rohkem sissetulekut on kui tema kaasvennal. Et see viimane lahendusviis pealiskaudne ja otsitud on, peaks igaühele tõendama juba see asjaolu, et kõige majandusliku parandamise ja reformeerimise peale vaatamata ühiskondlikkude küsimuste sõlm aina rohkem sassi läheb. Kui seda vaimupimedust vaadelda, siis tulen tahes või tahtmata mõttele, et inimvaimu algupära on kehvem ja kesisem kui nii paljudel neil, kel on neli või enam jalgu. Ma ei mäleta, millal, kus või kuidas see oli, aga ma tean, et ma kord mõttele sattusin: oleks inimese vaim samuti suremata nagu ta hing, siis peaks ta välimuse poolest — muidugi astraalselt, ebafüüsiliselt mõelduna — nii umbes konna taoline olema, kui see loomake õpiks kahel tagumisel jalal käima. Niisugun