Eesti laulik : 125 uut laulo neile, kes hea melega laulwad ehk laulo kuulwad. Essimenne jaggo
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen
EESTI LAULIK
125 uut laulo neile, kes hea melega laulwad ehk laulo kuulwad
Essimenne jaggo
Tartu: [H. Laakmann], 1860
Keeleliselt muutmata
E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus“ toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee/) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee/) kaudu.
ISBN 978-9949-546-10-7 (epub)
E-raamatu valmistamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline arhiiv“ raamatukogu.
Tehniliselt toimetanud Marju Mikkel
Kaane kujundanud Mari Kaljuste
Teostus OГњ Digira (http://www.digira.ee/)
В© Kultuuriministeerium
Eesti Kirjandusmuuseum
Tartu 2014
EESTKГ–NNE.
Armad lauljad ja laulo söbrad!
Enne kui laulma hakkate, luggege nattuke. Sedda on selgemaks arrosamisseks tarwis.
Laul on Jummalast lodud kallis assi. Keikis mailma nurkades ja keik suggu rahwa seas on laulo leida. Kuida rahwas rummalam ehk targem on, nenda on ka nende laulud parremad ehk pahhemad; agga nad laulwad ikka. Laul kossutab süddant, pelletab murred ja pahhad mötted laiali, kergitab kässi jalgo hea töle ja tele, ning on kaunis waimo harrimisse abbi. Kes röömsast laulab, se ei pea wihha, ei kiusa egga kaetse. Kui siis keiksuggu rahwas ja linnudke oksa peal ommal kombel laulwad: mikspärrast siis Eestirahwas omma su peab kinnipiddama. Ka Eestimehhel on helde Jummal taewas ja armolinne Keiser mapealse aujärje peal; ka Eestimehhel paistab päike, lehkab tuul, laulwad linnud ja öitsewad lilled; ka Eestimehhel on temma tö ja waewa al ommad päwad ja tunnid, mil ta südda römus ja meel lahke on; ka Eestimehhel on omma issama, seisus, seädus ja öigus, ommad pöllud, asad, metsad ja jöed (mitmel ka jubba omma pärrised): miks ta ei peaks laulma?
Ja sellegipärrast ollen ma kaua eddasi ja taggasi möttelnud: kas piddin seddasinnast ramatut wäljaandma ehk mitte? Kord olli mul: anna peale! teine kord jälle: ärra pista pead waablase pessasse! Ma olleksin sedda ka teggematta jätnud, agga mitto armsat Eesti laulo söbra on mind senni tagga sorrinud, kui ommeti wimaks mõtlesin: no mingo peale, sago mis saab! Agga ma tean jubba ette, et „Eesti Laulik” kahhesugguste innimeste näppo wahhele juhtub. Üks selts ütleb: „Olgo mehheks, et ka sel kombel Eesti rahwa peale on möttelnud!” Teine selts jälle (ja nende seas on, paljo seäsekurnajaid, kes kolme wersta peale wenna silmas pinna ärranäewad): „Eks ta püsti hul ei olle, et Eesti rahwale ilmalikko laulust hakkab trükki pannema?” — Waatke, nenda sawad juttud ollema, ja öigus jäeb neile, kellel öigus on; agga kellel öigus on, sedda ei jätta ma mude, kui Eesti laulikute omma selletada.
Tössi jäeb töeks: kirriko laul on laulude laul ning ülle teiste teile ja mulle, ja nenda peab se ollema; agga ma tean ka, et innimenne igga pääw mitte kirrikus ei olle, waid mönnikord ka — olgo sui aial öitsel, talgussel, pulma peal, ehk kus muido röömsa seltsiga kokko juhtub — muid laulust laulda tahhaks, kui neid ennam köes olleks. Kui se pahha on, siis on kukke ja mu lindude laul ka pahha, sest se polle ka mitte kirriko laul. Ja et luggu nenda ei olle, teab igga laps.
Sedda ei woi kegi salgada: meie Eestlased olleme, ehk kül palle higgi sees omma leiba söme, lomusse polest üks römolik ja lauloarmastaja rahwas, ja se polle meile mitte häbbiks. Ka meie kele murre, ehk kül kerulisse sannade polest alles kaunis kehwa, on laulo peale wägga kölblik, sest et meil ni paljo heäleta tähta sannade sees ei olle, kui mönne mu rahwal. Ommeti peame tunnistama, on meie laulo tundminne alles wägga lapse pölwes ja ei üllata ülleültse weel sennage male, kus meie halli kuega Lätti naabridel. Tössi kül, kusikus ja kasikus kaswawad ilma kärneri abbita ka mönni kord wägga illusad lilled; siiski on ka tössi, et keige parrem pöld isseennesest ilma harrim