Noored hinged
Anton Hansen Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare
Noored hinged
Unistuste suikel P. M. T – le pühendatud
1
„Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega,“ ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse tormas.
Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üliõpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtumised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.
„Kas me ei lähe mitte jalutama?“ küsis noormees.
Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.
„Jalutama…“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.
„Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.
„Wäljas…“
„Sa oled nii iseäralik.“
„Mul on palaw.“
„Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“
Neiu tГµusis toolilt Гјlesse, nagu tahaks ta millegi eest Г¤ra pГµgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.
„Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem“, ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:
„Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega walmis.“
„Pole wiga“, sõnas Karl wastu.
„Lähme“, ütles Aino.
Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele. Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees suur ja tugew, kõrgete õladega ja ette poole wimmas, tütarlaps sale ja painduw, sirge kui jõeosi. Ohe samm raske, poolkohmetu ja rõhuw, teisel – kerge, hüppaw, lendaw.
Proua Wõsand oli sagedasti neile nõnda aknast järele waadanud. Nendes polnud nähtawasti midagi ühist. Ka wastutulijad uulitsal oliwad wististi selles arwamises. Imestades waatasiwad nad nooremehe ja neiu pääle, nagu tahaksiwad nad küsida: „Kudas on need kaks kokku juhtunud?“ Siiski waatas proua Wõsand nii häämeelega tütrele ja Karlile järele. Kõige selle wälimuse wastolu pääle waatamata näis nendes siiski nii palju kokkukõla peituwat; ainult terawat silma oli waja, mis seda tähele suutis panna. Ja proua Wõsand arwas omal niisuguse silma olewat. Kui noored inimesed lähema uulitsanurga taha ära oliwad kadunud, mõtles proua hääl meelel selle üle järele, et tema Ainol niisugune mõistlik noormees kaaslaseks on. Ta on alati tõsine, mõttes ja ei tee midagi järelekaalumata. Mis wõiks küll Ainoga juhtuda, kui tema kaaslane ta enese sarnane oleks! Jumal hoidku selle eest!
Sel ajal, kui proua Wõsand akna all seistes nõnda arutas, astusiwad Karl ja Aino kärmesti uulitsat mööda edasi. Nagu hirw jooksis neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.
„Miks sa täna nõnda ruttad?“ küsis Karl.
„Metsa tahan“, wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl…“
Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud olewat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mustad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.
See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.
„Karl, mul on sulle midagi rääkida,“ ütles neiu tõsise häälega ja p