Vallimäe neitsi

Jaak Järv

VALLIMГ„E NEITSI

JAAK JГ„RV

ISBN 978-9949-530-11-3

E-raamatu lähtematerjal:

Eesti Raamat 1997

E-raamatu vormindanud OГњ Elera 2013

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

„Hilda, ära nuta!“

Õhtune vaikus laotas oma rahutiibasid tasaselt üle maade ja metsade välja, tegi päevakärale lõpetuse, uinutas hingama mis väsinud. Ka väikene Viljandi linnake oli vaikseks jäänud, ainult mõni üksik inimene kõndis uulitsa pääl ja sääl ja tääl nähti majaaknaid lahti olevat, et karastav kevadeõhk keelamata sisse võiks tungida. Õhtueha ilus paiste kumetas kõrge sügavsinise taevavõlvi serval üliarmsasti ja linnatornid ning kantsimägede varemete harjad punasid kenasti selles paistuses.

Mägede pääl varemetes oli üsna vaikne. Hommikul oli taevaisa hää hoo vihma andnud, see oli mägedesse mineku teeraja natuke mudaseks ja märjaks teinud, mispärast siis täna õhtul kellegi jalg enam ilma tähtsama tarviduseta pärast päeva seda märga teed ei armastanud käia. Kosutav soe vihm oli aga puude pungadelt selle üheainsa päevaga pisikesed noored lehekesed välja meelitanud, nii et mets mägede külgedel ja all orgudes juba kaunis rohelises ehtes seisis, kuna eile seda mitte veel ei olnud. Metsa rõõmuline lehitsemine ja värske, ergutav õhk, mida noored lehed ja hiljuti tõusnud taimed enesest rohkesti välja hingasid, oli täna ka metsa laulukuninga ööbiku keele vabastanud: ta laksutas mäe all sügavas orus toominga otsas nii kõlaval, vaimustaval häälel, nagu peaks kõik ilm temaga ühes rõõmustama ja teda kuulama tulema, et kaunist laulukunstist pikal talvel midagi ei ole unustatud. Üleval mägede otsas kõrgete varemete vahel oli üks inimesekogu liikumas: täis kasvuga, sirge kehaga mees käis rahutul sammul mäeturja mööda edasi-tagasi. Peenemad riided tema seljas ja kõigipidine korralik olek tema väljanägemises tunnustasid selgesti, et ta oma aja kõrgema hariduse osaline oli, kes ka varanduse poolest vististi märksamate meeste hulgas võis seista. Ka looduse poolest nähti ta kaunisti ehitatud olevat. Oma pikka-laadi näoga, kõrge otsaesise, ilusate ja tõsiste sinakate silmadega oli ta tõesti ilus mees. Aastate poolest ei võinud ta mitte veel vana olla, sest peenike säbarjas must habe suu ümber nähti alles noor olevat, silmist säras nooruseelavus ja laia kaapkübara alt õlgade pääle lõkendavate, mustade käharjate juuste hulgas ei olnud ühtegi halli karva. Tema väljanägemine avaldas igapidi mehelikku tõsidust ja südamehäädust, tema vaade ja liikumine kindlust, enesetundlikku julgust ja teovõimu. Praegu oli ta nägu õige tõsine ja mõttes ning tihti vaatas ta linna poole alla orgu, nagu ootaks ta säält kedagi tulevat. Aga ometigi ei olnud sääl näha ega kuulda midagi.

Mägedepäälne hallide varemete vahel muutus vaiksemaks ja vaiksemaks, ehapaiste vähenes taevaservalt, täiskuu kerkis kõrge kummi all kõrgemale ja heitis hella hõbeläiget vaikse järve pinnale rohkesti maha, mis siis oma kõrgete lehtpuuliste kallaste vahelt nagu määratu peegel ilustades raamides varemete vahel kõndijale kõrge mäe pääle vastu paistis. Ka ööbik mõtles vist õhtule jääda, sest tema laulu vaheajad jäid pikemaks, mille ajal varemetel valvaja muud ei kuulnud kui ainult Valuoja vee salahäälelist sulisemist, mis mäe külje all sügavas orus hommikuse vihma läbi suuremaks oli paisunud ja sel põhjusel siis kuuldavamalt kohisemist sünnitas kui muidu.

Mäel olija ei läinudki ära, ta istus murdunud müürivareme nurga pääle maha, sest käimine läks jalgadele juba igavaks. Varsti aga oli mäeküljel puhmaste taga kerget riidekahinat kuulda. Istuja tõusis püsti, vaatas. Üks pikas, tumedas riides naisterahvakogu, nägu rätikuga varjatud, tuli mäest ülespoole, lähenes müüri najal seisatajale. Niipea kui ta seisatajat silmas, keeras ta kohe ümber, libises kergel sammul äkilist mäekülge mööda alla tagasi.

„Kas tema oli