Ma armastasin sakslast

Anton Hansen Tammsaare

A.H. Tammsaare

MA ARMASTASIN SAKSLAST

E-raamatu aluseks on Kirjastuse Pegasus 2007. aasta väljaanne.

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel ja on kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR (http://www.digar.ee) või Eesti kultuuriloolise veebi Kreutzwaldi sajand (http://kreutzwald.kirmus.ee) kaudu. ISBN 978-9949-530-81-6 (epub)

Tehniliselt toimetanud Гњlo Treikelder

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В©Kultuuriministeerium

Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu

Tallinn, Tartu 2014

Lugejale

Mõni aeg tagasi kadus keegi noormees, teadmata millal just, miks, kuhu või kuidas. Arvatavasti pidi ta üsna tavalike kilda kuuluma, sest muidu poleks ta nii tähelepanematult kadunud. Vähemalt surnultki tahab iga silmapaistvam isik kaaskodanikele kas või matuste kaudugi meelde tuletada, et inimene on suur, kuigi ta sünnib väikese ja väetina ning elab enamasti nagu putukas puukoore vahel. Aga nüüd ei teatud teda otsidagi – kadunud inimest nimelt. Sest need, kelle juures ta linnas elas, arvasid, et ta on ajutiselt maale isatallu asunud, seal aga oldi veendunud, et ta elab endiselt linnas. Ja kui lõpuks selgus, et teda pole ei maal ega linnas, siis ei osatud otsimise suhtes enam millestki peale hakata. Teatati politseile, aga seal öeldi, et inimest on raske otsida ja leida, kui tema kadumises, selle põhjustes või tagajärgedes ei ilmne kuritegevuse tunnuseid. Selle küsimuse juurdlemiseks majaproua, kelle juures noormees oli elanud, tõi politseile käsikirja, mis kadunult järele jäänud. Aga kui oldi käsikirjaga lähemalt tutvunud, siis leiti, et ka selles puuduvad soovitud kuritegelised jäljed. Sest kuigi eeldada, mis pole aga kuigi tõenäolik, et noormees oleks ise oma elu külge käe pistnud ja et teda oleks selleks ahvatlenud noor neiu oma tegude ja kirjaga, siis poleks sel vähematki tähendust, sest see neiu on surnud ja surnute kuritegevust politsei ei jälgi. Pealegi, kultuuriline maailm ei näe enesetapmises juba ammugi mingit kuritegu, vaid ennem teatud isikulise vabaduse ja rippumatuse akti, sellepärast ei peaks võima ka enesetapmisele ahvatlejaid seaduse nimel taga kiusata, liiatigi kui ahvatlemine sündis armastuse tähistel.

Ühesõnaga – käsikirjas leiti küll psühholoogiat, aga mitte kriminaalset psühholoogiat, millega tegeleb politsei, ja sellepärast anti ta majaprouale tagasi. Kadunu omastega läbi rääkinud, majaproua pöördus minu poole, sest talle oli öeldud, et mina tundvat huvi igasuguse psühholoogia vastu, olgu see siis kriminaalne või muidu niisama. Nõnda sattus kõnesolev käsikiri minu pihku. Käsikirja lugedes mind paelus muu seas küsimus, mil määral küll temas esitatud sündmused võiksid tõsioludele vastata. Lugemise jätkudes see küsimus muutus aina teravamaks, eriti sellepärast, et paiguti leidsin leheküljilt pliiatsiga tehtud ja halvasti kustutatud tähendusi, nagu: „vale”, „pole õige”, „ettekujutus”, „liialdatud”, „vastupidi” jne. Samuti oli käsikirja servadel ohtralt tarvitatud küsimis- ja õhkamismärke. Rääkides sellest majaprouaga, kes käsikirja tõi, sain teada, et enamik tähendusi on temalt, kuid mõned kuuluvat ka tema ümmardajale. Nemad mõlemad lugenud seda käsikirja mitmel korral, küll üksinda, küll kahekesi koos ja katsunud parandada seal, kus ilmnenud lausa eksitus või arusaamatus. Üldiselt aga vastavat lugu täpselt tõelikkusele ja selles mõttes oleks siis järgnev raamat haruldaselt elulähedane: ta oleks peagu elu ise, teiste sõnadega – sündinud lugu.

Ajanõuetele vastavuse suunas katsusin mina omalt poolt seega kaasa aidata, et kohendasin käsikirja majaproua ja tema teenija näpunäidete kohaselt. Seega ei peaks tõelikkuse poolest kellelgi midagi ütlemist olema. Kohendamine osutus üsna kergeks, sest enamasti käisid proua ja teenija arvamused üksteisel sedavõrd risti vastu, et kuldse kesktee leidmine oli naljaasi. Kui