Ohtlikud kemikaalid töökeskkonnas
Silja Soon
Piret Kaljula
BroЕЎГјГјri teemaks on ohtlike kemikaalide
ohutu käitlemine. Brošüüris on juttu sellest, mis on ohtlik kemikaal ja kuidas kemikaal võib inimese
organismi sattuda ning millist mГµju avaldada. Samuti on juttu kemikaali ohutuskaardist ja
meetmetest, mida võtta kasutusele, et kemikaalide mõju vähendada. Juttu on ka kemikaalide
märgistusest.
Autorid: Silja Soon, Piret Kaljula
Keel ja korrektuur: Agentuur La Ecwador OГњ
Fotod: Virginia Kullasepp / Sotsiaalministeerium, Shutterstock, stock.adobe.com
NuputamisГјlesanne: ristsГµnaajakiri Ristik (Ajakirjade Kirjastus)
Kujundus ja trГјkk: Agentuur La Ecwador OГњ
Epub: OГњ Flagella
2. trГјkk
© Tööinspektsioon, 2016
ISBN 978-9949-592-17-3 (trГјkis)
ISBN 978-9949-592-18-0 (pdf)
ISBN 978-9949-592-19-7 (epub)
Sissejuhatus
Lapsepõlves räägiti meile, et pärast seenelkäiku tuleb pesta käsi, sest kõik seened ei ole toorelt söödavad. Sageli kipume aga unustama, et pärast kemikaalidega kokkupuutumist peab samuti pesema käsi ja ka nägu. Ikka ja jälle tuleb tööandjatele põhjendada, miks peab töötajatele tagama kätepesu võimaluse. „Kus see nõudmine kirjas on?” küsitakse seepeale.
Samuti võib töötaja olla imestunud, et pärast detailipesu kemikaalivannis peab ta ilmtingimata oma käed korralikult üle loputama.
Meid ümbritsevas keskkonnas, loomulikult ka töökeskkonnas, kohtab ohtlikku mõtteviisi, mis võib varem või hiljem kurjasti kätte maksta. Nimelt on paljudel inimestel ohust üsna lihtsustatud arusaam: ohtlik võib olla vaid see, mida on võimalik näha ja käega katsuda. Ohte, mida palja silmaga ei näe ja mille mõju ei ilmne kohe, vaid alles hiljem, justkui polekski olemas.
Mõningate kemikaalide mõjust ollakse küll rohkem kuulnud. Tõenäoliselt mäletavad kõik keskealised ja vanemad inimesed hirmu, kui kraadiklaas läks katki ja elavhõbe sattus põrandaprao vahele – nii võis saada elavhõbedamürgistuse.
Küll aga ei teatud seda, et nõukogude ajal lisati maalrivärvidesse pliid (ilmselt värvide vastupidavuse suurendamiseks), millest mürgisemad on ainult kaadmium ja elavhõbe. Nii võis maalrina töötanud inimene koos arstiga kaua oma tervisehäirete põhjusi otsida ja pahatihti need leidmata jäidki. Küllap olid arstide teadmised toksikoloogiast veidi kõikuvad ning harvu ja ebatüüpilisi mürgistusjuhtumeid ei tuntud lihtsalt ära.
Meenub aastatetagune loeng hematoloogiast (teadus verehaigustest ja nende ravist), kus õppejõud tutvustas järjekordset haigusjuhtu. Ühes sovhoosis sai kahekümnendates eluaastates noormees ülesande kühveldada käsitsi mingi hunnik teise kohta. Loomulikult tegi ta seda ilma kaitsevahenditeta. Kuidas võikski väikest roosat graanulihunnikut ohtlikuks pidada? Kolm kuud hiljem jõudis kehva enesetundega noormees haigla sisehaiguste osakonda ja uuringutel leiti tal äärmiselt halb verepilt: patsiendil peaaegu puudusid punased verelibled.
Arstid jõudsid haiguse põhjusele küll veel jälile – ta oli kühveldanud mürgist taimekaitsevahendit –, ent oli juba liiga hilja. Noormees lahkus manalateele.
Paraku peab tunnistama, et vaatamata teadlikkuse kasvule ja ühiskonna arengule ei ole veel praegugi hõiskamiseks põhjust. Kolleeg nägi kutseharidusasutuses, kuidas noored ehitaja- ja maalrihakatised tegid õppejõu juhatusel paljakäsi tööd, kasutades lakibensiini (ingl white spirit). See süütuna näiv läbipaistev vedelik, mida sageli värvide vedeldamiseks ja pintslite puhastamiseks kasutatakse, on aga ohutuskaardi andmetel tuleohtlik ning allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav.
Kolleeg küsis, kus on hingamisteede kaitsevahendid ja kindad ning miks töötatakse ohtlike kemikaalidega tervist kaitsmata. Õppejõu vastus oli üllatav: „See pole ju kemikaal, see on white spirit!”
Silja Soon
Keskkonnale ohutu kemikaal ei pruugi olla veel tervisele ohutu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРе