Saaremaa onupoeg
Lydia Koidula
LYDIA KOIDULA
SAAREMAA ONUPOEG
ISBN 978-9949-530-25-0
E-raamatu lähtematerjal:
Eesti Riiklik Kirjastus 1957 - Jutud ja näidendid
E-raamatu vormindanud OГњ Elera 2013
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
OSALISED
M u r u M i k u, talurentnik
M i i n a, tema tГјtar
H a n s, noor talupoeg
Mängupaik: Miku majaesine
1. M i i n a (istub voki ees, mõtteid täis, vokk seisab).
M i i n a (nagu ärgates): Kas ei olnud mul pea jälle mõtetega kes teab kuhu kõrvale jooksnud? Lõngaheie peab pihus pühapäeva! See on ime: ühtepuhku kuulen ma helinat kõrvus kõlavat, nagu räägiks tuttav armas hääl mulle ikka veel esimesi armsaid, unustamata sõnu. (Ohates.) T e m a tuli mulle jälle meelde! Ja-jah, kui tark ja kallis tegu on see taevataadist, et ta meile m õ t t e i d pähe on andnud – mõtteid ja mälestusi! Endisi rõõmsaid juhtumisi jälle ärksele hüüda: kui magus see on ja kui armas asi! Nagu pühapäeva päikese terad
langevad niisugused õnnelikud mõtted argipäevase taeva hallide pilvede sekka. Kui ma ise selle üle järele hakkan mõtlema: kas ma, endine vallatu piiga, pole nagu hoopis teiseks ja võõraks läinud sestsaadik – teiste ja enam veel iseenesegi silmis? Siin ma istun voki ees, tunnikaupa mõnekorra vait, ei raatsi sõna lausuda ega sõrme liigutada, – ja siis korraga ajab ratas kihutades ringi, ruttu ja ruttu, nagu tuleks äraviidetud aeg takka kinni püüda! Ja (ohates) see ei ole veel ainus häda! Kui lugu alati nõnda jääks, kui muud ei puuduks, asi läheks veel korda. Aga nagu isa ütleb: see'p see on, paraku! (Ketrama hakates.) Korra ajab mul südame nii nukraks sees, et ma täna õndsa eide terved kangarullid niiskeks nutaks, ja homme – hüppaksin ma õnne pärast pilvi ja lendaksin ja laulaksin lõokestega võidu. See tuleb kõik sest sõgedast armastusest, ei ole rahu ega puhkamist põues! – Säh, seal ta, voki, vurab nüüd! Lõng tühjendab koonla ja täidab pooli – et kangas korda läheb, seda ma küll tean; kui ma aga niisama selgesti teaksin, mis sest vaesest armastusest saab! Sest kui tõsi on, mis rahvasuu räägib – ja vanasõna ei valeta –, siis tuleb mehele minnes iseäranis selle peale vaadata, kas lõngaheided ka ühetasased küllalt ja kas sünnivad ühte. Kangast võib veel talitaja tarkus pärast silendada ja hiilastada: päike põletab, kurik virutab, ei aita muu nõu – läheb tasaseks ja valgeks! Aga mis sa armastusega teed? Kui abielus alles välja tuleb, et sellele tõngad lõngaheidesse kedratud: ei aita seal enam tuul ega tuli ega kurik ega vesi: hukas ta on ja hukka jääb!
V o k i l a u l
Voki veereb, voki vurab
ratast ringi rahuta!
Pooli peale heie surab,
lГµimelГµnga laitmata.
LГµimelГµnga tasandanud
kiire käsi kedrates:
armastus, kui tГјkke saanud,
tГјkid igaveseks sees.
SГјstiku ja sГµrme varal
kasvab kangaks kedrus käes:
teda painutada paral'
virga hoieviskja väes.
Tasandaja pihukene
loobib lГµime lennates:
armu lГµim, kui tГјkiline,
tГјkid igaveseks sees.
Pöörab puudelt heidekene
teisel näol tagasi,
puistab teda pГјgiline
tambitoa leitsesse.
Kolk ja kurik kohendanud
hukas paiku uhtudes:
armu koe, kui tГјkastanud,
tГјkid igaveseks sees.
Kangast laitjad laotavad
pala' päevapaistele:
õueilmad haljastavad, –
ei see aita armule!
Kangakudet kГјndvad kalliks
päevapaiste, vihmad, tuul:
armastus jääb ala halliks,
kui ei hiiland vokipuul!
2. H a n s (Гјle Гµla neiule suud andes). M i i n a.
H a n s: Tere, kallis Miinakene!
M i i n a (kohkudes): Tule, jumal, – appi!
H a n s: Ohoh! Г„ra kohku, laps, mina olen.
M i i n a: Ah – Hans! Mis sa hullad!
H a n s: Ma usun, linnupoeg, sa laulad nii udukarvalisi lauseid, et meie surnumatja süda sees pealt kuulates hüppama lööks! Miinakene, sinul näitab pea enneaegu pääsukesi täis olevat – enne meie pulmi juba, nii aegsasti! Mine ikka!
M i i n a: Sinul hea naerda! Kui ma m e i e pulmani ootan, siis jäävad pääs