GorbatЕЎov
William Taubman
Kui Mihhail Gorbatšov sai 1985. aastal Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretäriks ja seega kogu riigi tegelikuks juhiks, oli NSV Liit üks maailma kahest üliriigist. 1989. aastaks olid tema liberaalne uutmis- ja avalikustamispoliitika Nõukogude riiki tundmatuseni muutnud ja toonud talle radikaalseid vaenlasi nii vasakult kui ka paremalt. William Taubmani mahukas biograafia maalib põhjaliku pildi, kuidas tagasihoidlikku päritolu maapoisist sai nõukogude süsteemi hauakaevaja, kuidas ta tõusis järk-järgult selle süsteemi tippu, kuidas ta leidis ühise keele ülikonservatiivse USA presidendi Reaganiga ja kuidas ta võimaldas nii NSV Liidul laguneda kui ka selle Ida-Euroopa satelliitidel oma teed minna, selle takistamiseks jõudu kasutamata. Tõstes esile Gorbatšovi isiksuse paljusid omalaadseid tahke, püüab Taubman välja selgitada, kas tegu oli tõepoolest suure riigimehega või lõppes kõik nii tema vigade ja möödalaskmiste tõttu. Toetudes arvukatele intervjuudele Gorbatšovi enda, tema abide ja nõunikega ning välismaa riigijuhtidega, heidab autor valgust ka abielule naisega, keda Gorbatšov väga armastas, ja nende perekonnaelule, ning loob niiviisi mitmekülgse ja kõikehõlmava portree. William Taubmani sulest on varem samas sarjas ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamat, mis võitis Pulitzeri preemia.
William Taubman
GorbatЕЎov
JANE’ILE
ja meie lapselastele:
Milole, Jacobile ja Norale
AUTORI MГ„RKUS
Erilist tähelepanu tuleb pöörata kolmele probleemile: poliitiliste siltide kleepimisele, valitseva kommunistliku partei poliitbüroo koosolekute protokollidele ja vene nimede kirjutamisviisile.
Nõukogude (aga ka lääne) vaatlejatel oli Gorbatšovi võimuloleku ajal kombeks sildistada tema vastaseid vasakpoolsete ja parempoolsetena. Neid kommunistliku partei liikmeid, sõjaväelasi, julgeolekutöötajaid ja teisi, kes olid Gorbatšovi reformide vastu, nimetati parempoolseteks. Demokraate, iseäranis aga radikaalsete vaadetega demokraate, kes õhutasid Gorbatšovi turumajanduse kehtestamisel kiirustama, teati kui vasakpoolseid. Pidades aga silmas seda, kuidas niisuguseid mõisteid kasutati väljaspool NSV Liitu – kommuniste nimetati harilikult vasakpoolseteks ja turumajanduse ustavaid poolehoidjaid parempoolseteks –, siis võib nende niisugune kasutamine käesolevas raamatus osutuda eksitavaks. Seetõttu olen üldjuhul nimetanud reformide vastaseid vanameelseteks või konservatiivideks (ehkki ka viimane termin võib tekitada mõningat segadust) ja neid, kes arvustasid Gorbatšovi liiga aeglase tegutsemise pärast, radikaalideks või – kui nad olid mõõdukamatel seisukohtadel – liberaalideks.
Alates 1966. aastast tehti poliitbüroo istungitest ametlikke üleskirjutusi (рабочие записи), esialgu kommunistliku partei keskkomitee üldosakonna juhi tehtud märkmete põhjal, hiljem tegid seda elukutselised stenografistid.[1 - Vt Archie Brown, SevenYears That Changed the World: Perestroika in Perspective (Oxford: Oxford University Press, 2007), x–xiv.] Kui Gorbatšov oli partei peasekretär, tegid üksikasjalisi märkmeid ka tema abid Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev, kes osalesid poliitbüroo istungitel, aga kellel polnud õigust sõna võtta. Märkimisväärne osa nende abide ülestähendustest on saadaval Moskvas asuva Gorbatšovi fondi arhiivis. Üks väike osa üleskirjutusi on kättesaadav avalikult, suur osa aga nn fondis 89, mille avalikustas Venemaa president Boriss Jeltsin 1992. aastal. Fondi 89 dokumendid, mis on Venemaa riiklikus lähiajaloo arhiivis (RGANI) Moskvas, on omandanud ja teinud avalikuks Stanfordi ülikooli Hooveri instituut. Kongressi raamatukogu Dmitri Volkogonovi kogu (Dmitry Volkogonov Collection) sisaldab Volkogonovi enda valitud poliitbüroo istungite üleskirjutusi. Riiklikus julgeolekuarhiivis (National Security Archive – NSA) Washingtonis, kus tegin suurema osa tööst, on nii fondi 89 kui ka Volkogonovi kogu üleskirjutused, aga ka muid poliitbüroo dokumente, mil