Rahutud

Linn Ullmann

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ta esimest korda Hammarsi tuli, ei olnud ta veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis ta sinna oli toonud. Õieti oli armastusi kolm. Isa ja tütar istuvad, makk kahe vahel. Nad olid kavatsenud oma ühises raamatus dokumenteerida vananemist. Aga kui nad lõpuks tööle hakkavad, on vanadus isa kätte saanud, nii et vestlused on katkendlikud ja ettearvamatud. „Rahutud” on mänglev, sondeeriv ja žanriülene romaan lapsest, kes tahab iga hinna eest täiskasvanuks saada, ja vanematest, kes tahaksid pigem lapseks jääda, ning mälestustest, unustamisest ja paljudest lugudest, mis moodustavadki elu. Linn Ullmann (1966) kuulub norra noorema põlvkonna silmapaistvamate kirjanike hulka. Varem on eesti keeles ilmunud romaanid “Enne kui sa uinud”, “Hüvastijätt Stellaga”, „Halastus“, „Õnnistatud laps“ ja „Kõige kallim“.

Linn Ullmann

Rahutud

Hannale

I // Hammarsi prelГјГјd saare kaart

Ainukesi kaarte ja pilte, mille põhjal orienteeruda, teadis ta mälu järgi või kujutas ette, aga need olid piisavalt selged.

    JOHN CHEEVER „Ujuja”

Näha, mäletada, mõista. Kõik sõltub sellest, kus sa seisad. Kui ma tulin esimest korda Hammarsi, polnud ma veel aastanegi ega teadnud midagi suurest ja vapustavast armastusest, mis oli mu sinna toonud.

Г•ieti oli armastusi kolm.

Kui mul oleks teleskoop, millega ajas tagasi vaadata, siis saaksin öelda: näe, seal me oleme ja nii see juhtus. Iga kord, kui meil tekib kahtlus, kas mu mälu ei peta või kas sinu mälu ei peta või kas see, mis juhtus, ikka tõesti juhtus või kas me ikka tõesti olime olemas, saaksime üheskoos järele vaadata.

Ma nummerdan, lahterdan ja kataloogin. Ma Гјtlen: armastusi oli kolm. Ma olen praegu sama vana nagu isa minu sГјndides. NeljakГјmne kaheksa aastane. Minu ema oli kahekГјmne seitsme aastane ning paistis tookord oma vanusest tublisti vanem ja tublisti noorem.

Ma ei tea, milline kolmest armastusest oli esimene. Aga alustan sellest, mis tärkas 1965. aastal mu ema ja isa vahel ning lõppes enne, kui ma sain nii vanaks, et seda mäletada.

Olen näinud pilte, lugenud kirju ja kuulnud, kuidas nad räägivad oma ühisest ajast, ning kuulnud, kuidas sellest räägivad teised, aga tegelikult ei ole teiste elust eriti midagi võimalik teada, eriti oma vanemate elust ja iseäranis siis, kui vanemad on teinud kõik, mis võimalik, et valada oma elu kirjanduslikku vormi ja pajatada sellest tagantjärele lugusid jumaliku andega, hoolimata vähimatki, mis on tõde ja mis väljamõeldis.

Teine armastus on esimese pikendus ning hõlmab armastajaid, kes said lapse, ja tütart, kes neile sündis. Ma armastasin oma ema ja isa jäägitult, pidasin neid loomulikuks, nagu aastaaegu peetakse teatud aja loomulikuks, või siis ööpäeva või tunde, üks oli öö ja teine oli päev, üks lõppes seal, kus algas teine, mina olin ema laps ja isa laps, aga kui arvestada, et ka nemad tahtsid lapsed olla, siis võis olukord vahel kujuneda üpris keeruliseks. Seal on üks konks veel. Ma olin isa laps ja ema laps, aga mitte nende laps, me ei olnud kunagi kolmekesi; kui ma sirvin enda ees laual olevat fotolasu, siis ei ole seal ühtki fotot, kus me oleksime kolmekesi koos. Ema, isa ja mina.

Säärast kooslust ei eksisteeri.

Ma tahtsin võimalikult ruttu suureks saada, mulle ei meeldinud laps olla, ma kartsin teisi lapsi, nende leidlikkust, nende ettearvamatust, nende mänge, ja selleks et oma lapsemeelsust korvata, kujutasin ma ette, et suudan jaguneda ja paljuneda, muutuda liliputtide armeeks, kelle käes on võim – kuigi väikesed, oli meid palju; ma jagunesin ja marssisin ühe juurest teise juurde, isa juurest ema juurde ja ema juurest isa juurde, mul oli palju silmi ja palju kõrvu, palju kiitsakaid kehasid, palju heledaid hääli ja terve hulk tantsufiguure.

Kolmas armastus. Koht. Hammars, vГµi siis Djaupadal, nagu seda muiste nimetati. See oli isa koht, mitte ema koht, mitte teiste naiste koht, mitte laste koht, m