Kurikuulus rГјГјtel

Margaret Moore

Kuningliku õukonna intriigidest puutumata leedi Gilliani ainuke soov oli oma perekonna maavaldusi kaitsta ja pidada kinni lubadusest mitte abielluda. Ent siis saabus Averette’i lossi Sir Bayard de Boisbaston, kelle ülesanne oli leedit võimaliku ohu eest hoiatada ja lossielanikke kaitsta. Kes oli see mees, kes julges tema lossis ohjad haarata? Kahtlemata oli tegemist nägusaima rüütliga, keda leedi Gillian oli kohanud.

Ja see pani leedi oma vankumatus lubaduses kГµhklema.

Margaret Moore

Kurikuulus rГјГјtel

Patricia Proberti ja Holly Stemmleri mälestuseks

Esimene peatГјkk

Inglismaa, 1204

Rõngassärgi raudlülid kõlisesid, kui Sir Bayard de Boisbaston oma meeste peatamiseks parema käe tõstis.

“Noh, Frederic, mida sina Averette’i lossist arvad?” küsis ta noorelt kannupoisilt ja osutas üle metsaga kaetud oru.

Frederic de Sere ajas silmad vidukile, niheles rahutult sadulas ja piidles eemal madalal kõrgendikul seisvat halli kivikindlust. “Väike, mis?”

“Pealtnäha jääb tõepoolest säärane mulje,” nõustus Bayard, “kuid kõiki losse ei ehitata ringikujulisena. Võib-olla asuvad peateeäärsed väravatornid kitsamas pooles.”

Ta osutas värava kummalgi küljel olevatele tornidele. “Vibulaskjatel on selge vaade väravavõrele ja hea võimalus tulistada igaüht, kes väravale liiga lähedale satub.”

Bayard oli märganud, et maantee äärest olid kõik puud ja põõsad maha raiutud, nii et kummalgi pool jäi tee ja metsa vahele vähemalt kolme meetri laiune sõnajalgadega kaetud niidumaa. Ükski vaenlane ega maanteeröövel poleks saanud reisijaid varitseda, ilma et nood jõudnuks mõõga haarata ja ennast kaitsta.

Frederic lükkas helepruuni juuksesalgu silmade eest ära. “Jah, ma näen, armuline lord.”

“Edasi Averette’i poole!” kuulutas Bayard ning ajas hobuse liikuma.

Kes iganes Averette’i kadunud lord ka polnud – ja ilmselgelt oli ta olnud kohutav inimene –, oli tal vähemalt enesekaitse suhtes taipu jätkunud, arutles Bayard endamisi, kui koos oma meestega vaikides piki jõesängi jõuka küla poole ratsutas. Nad möödusid veskitiigist ja vesiveskist, mille ratas pöörles aeglaselt, ent visalt. Lähedalasuval karjamaal ammusid loomad. Kui nad ühest niidust möödusid, tormas osa lambaid laiali, samuti kostis teeäärsetest taludest hanede prääksumist ja kanade kaagutamist.

Küla polnud iseenesest suur, kuid hooned olid heas seisukorras ja inimesed paistsid olevat hästi toidetud. Ühe kaupmehe müügiputka ja võõrastemaja vahelt, mille küljest jõllitas neid lahtise suuga täkupea kujutis, silkas välja paar räbalais last, klähvivad krantsid kannul. Võõrastemaja lävel seisis lopsaka büstiga neidis, kes silmitses Bayardit ja tema mehi ahne ning kaalutleva pilguga. Aga kui ta lootis neid kliendiks meelitada, siis pidi ta pettuma.

Roheluse keskelt ja lettide tagant jälgisid kaupmehed ning ostjad nende möödumist. Seda tegid ka eakad mehed, kes istusid suure tamme all sepikoja ees, kust pahvis isegi soojal suvepäeval suitsu, ning kaevu äärde kogunenud tüdrukud ja naised.

Bayard teadis, et kui ta on kuuldekauguselt välja jõudnud, hakatakse nagu alati kommenteerima tema keha, hoiakut ja armi, mis ulatus parema silma juurest lõuani. Rahvas arutles, kust, kuidas ja kellelt ta oli selle saanud. Mõne arvates rikkus arm tema väljanägemist, ent teistele see meeldis.

Bayard oli kГµike seda varem kuulnud. Liigagi tihti.

Varsti meenub kellelegi, et ta on kurikuulus Sir Bayard de Boisbaston ja siis tuletatakse meelde hüüdnimi, mille ta oli kunagi õukonda sattudes välja teeninud. Ta oli olnud kuueteistkümneaastane, ärahellitatud, edev ja ta oli põlenud soovist endale nime teha.

Viimasega oli ta igal juhul hakkama saanud.

Bayard heitis pilgu viieteistkümneaastasele Fredericile, kes istus nüüd lordiliku väärikusega sadulas ja vahtis otse ette, justkui poleks märganudki, et nad on naiste tähelepanu keskpunktis.

Kahtlema