Назад к книге «Põhjala müüdid» [Нил Гейман, Neil Gaiman]

PГµhjala mГјГјdid

Нил Гейман

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust. Just seda rõõmu müüdid pakuvadki. Tore on neid ise jutustada – ja seda soovitangi ma teil, kes te seda loete, soojalt teha. Lugege jutte selles raamatus, tehke need enda omaks ning mõnel pimedal ja jäisel talveõhtul või suveööl, kui päike ei taha kuidagi loojuda, jutustage sõpradele, mis juhtus, kui varastati Thori vasar, või kuidas Odin sai jumalate valdusse luulemõdu. – Neil Gaiman

Neil Gaiman

PГµhjala mГјГјdid

Everettile,

vanad lood

uuele poisile.

Sissejuhatus

Nimetada oma lemmikut müüdikogumike seast on sama raske kui nimetada oma lemmikut söögitegemisstiilide hulgast (mõnel õhtul tahad võib-olla Tai toitu, mõnel õhtul sushit, teinekord aga ihkad lihtsaid koduseid sööke, millega oled üles kasvanud). Kui ma peaksin aga valima oma lemmikud, oleksid nendeks tõenäoliselt Põhjala müüdid.

Asgardi ja selle asukatega puutusin ma esimest korda kokku väikese poisina, kõigest seitsmeaastasena, kui lugesin Võimsa Thori seiklustest, nii nagu neid kujutas Ameerika koomiksikunstnik Jack Kirby. Kirby Thor oli tugev ja kena, tema Asgard aga kõrguv aukartustäratavate ja ohtlike ehitistega ulmelinn, tema Odin oli tark ja üllas, tema Loki pilklik sarvilise kiivriga olend, kes oli täis puhast üleannetust. Kirby heledapäine vasarat vibutav Thor meeldis mulle hirmsasti ja ma tahtsin temast rohkem teada.

Ma võtsin laenuks Roger Lancelyn Greeni „Põhjalaste müüdid” ja lugesin seda ikka ja uuesti mõnu, kuid ka hämmeldusega – tema jutustustes ei olnud Asgard enam mitte kirbylik tulevikulinn, vaid viikingite koda ja hoonetekogum külmunud kõnnumaal, kõigeisa Odin ei olnud enam leebe, tark ja äkiline, vaid geniaalne, mõistetamatu ja ohtlik, Thor oli sama tugev kui koomiksi Võimas Thor, tema vasar oli sama vägev, kuid ta ei olnud … nojah, ausalt öeldes mitte just kõige nutikam jumalate hulgast, Loki aga polnud kuri, kuigi ta ei kehastanud selgelt ka headust. Loki oli … keeruline.

Lisaks sain ma teada, et Põhjala jumalatel on oma viimnepäev – Ragnarök, jumalate hukk, kõige lõpp. Siis võitlevad jumalad härmahiidudega ja saavad kõik surma.

Kas Ragnarök on juba ära olnud? Kas see alles tuleb? Siis ma seda ei teadnud. Ma pole praegugi kindel.

Just see, et maailm ja lugu lõpevad ning kõik algab pärast lõppu uuesti, tegi jumalatest, härmahiidudest ja kõigist teistest traagilised kangelased, traagilised negatiivsed tegelased. Ragnaröki tõttu tundus mulle, et vana Põhjala maailm pole kuhugi kadunud, see paistis kummaliselt olemasolev ja kaasaegne, samal ajal kui teised, paremini dokumenteeritud ususüsteemid tundusid kuuluvat minevikku, vanade asjade hulka.

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad, pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Niipalju, kui praegu teada on, tulid Asgardi jumalad nüüdsetelt Saksa aladelt, levisid Skandinaaviasse ja sealt edasi nendesse maailmanurkadesse, mida valitsesid viikingid – Orkney saartele ja Šotimaale, Iirimaale ja Inglismaa põhjaossa – ning kuhu jäid sissetungijatest maha Thori ja Odini järgi nimetatud paigad. Inglise keeles on nende jumalate nimed jäänud ka nädalapäevade nimetustesse. Üh