Kord kuningalinnas

Raivo Seppo

Romaani tegevus leiab aset pärisorjuse viimasel aastakümnel Süda-Eestis, Laiusel – unustatud kuningalinnas, kus mitu võimu oli kunagi oma kanda kinnitanud. Selle rahvalik-nõialiku loo keskseks tegelaseks on paljulapselise pere ema, kõrtsinaine Gerdruta, kes on oma nutikuse ja tahtejõuga kindlustanud arvestatava elujärje nii endale kui oma lastele, kes kõik tegutsevad mõisas või selle lähikonnas. Heal järjel peenemat maarahvast kiusavad aina magusamad unelmad, mida tahavad teoks teha ka Gerdruta pojad, jättes seejuures arvestamata oma ligimeste huvid. Aegapidi hiilib Gerdrutat kummitama minevik, see, mida ta on valesti teinud või keda kõrvale heitnud. Ühes minevikuga saabuvad Laiusele tegelased, kes tuletavad meelde möödunut ja panevad unistama tulevikust. Kõik muutub äkitselt, kui… Tugeva rahvusliku koloriidiga, arvult 16ndasse romaani on autor põiminud pärimusi ja rahvajutte ning sedagi, mis Laiuse kohta ehk laiemalt teadmata.

Raivo Seppo

Kord kuningalinnas

I.В MГ•TTES MATJA

Hommikupoole ööd uni rabenes või kidus hoopis temal, vanal naisel. Nagu vanadel muidu. Kuid miks temal, kes ta teiste moodi ei olnud loodud, kes ta töö ning tahtmistega oli teeninud, et lamas alati värske põhuga kotil? Suigutavalt torkis külge, sama ergutavalt käskis ripsmed valla. Kiire oli olemata, aga süda kiirustas, peletas tojakile, istukile, vahtima hahka aknapilu. Kutsuti kui karjalapsi. Kari aimus viidavat, enam kui kuuldus. Ometi, kui kutsuti võõraid, tundis tema ennast taas karjalapseks, kastes õnnardeni, püstijalu magavana loomade jälil tammudes, peaaegu hukutamas lapse ihu soovaimudele. Hõikusid heledad hääled omavahel, ja hõigete, kilgete vahele kajas, hellitusena vahepeal, karjena teisal:

„Keedu, Keedu!”

Tema see polnud. Võidi vaid solvanguks hüüda Keedu sellele, kes auväärselt kandis Gerdruta nime. Oled sina jõudnud seisusesse, ei kanguta sind miski, ei ülemate ega alamate arusaamad, pahakspanekud ega heakskiidud. Justkui palk püsid sina seinas, mulku kiilunud kivi, mida uuristades hoone kukuks. Ettemääratult täidad kohta, kuhu oled pürginud, teadmisega, et sinna kuulud, seltskonna ehitisse. Keeduks, hoidku taevaväed, hoidku Vanaisa oma käega, ei tohi sind nimetada omagi lapsed. Ega nad arvagi, et ema oli talulapse nimega kannatanud, säärasega, mis ei kõlanud kusagil kihelkonnas. Sündmatuna.

Tema, see teadis, mis sünnis oli, ning uhke oli ta, too Gerdruta, kes end lesesängis sirutas, lauge harjutas, kuulatas, kas karjalapsi kostab, aga need vaikisid. Kilk üksi vilistas ahju taga või naksutas sikk palgiõõnes. Kurja või hea kuulutajad, millesse Gerdruta ei uskunud. Kurja või head teeb inimene oma usuga, aga tema oli soodsamat uskunud, rikkuse jõusse, ja see oli korraliseks tõstnud teda, korralisemaks inimeste seas, kellel polnud talle etteheitust, kellelgi tagarääkimist, ei ühel kõrvaltkõõritust ega ülaltvaatamist. Altvaatamist ainult, selleks kõlbasid inimesed, Gerdrutat nägema maast kõrgel. Tema tasase, aga käskiva olemise pärast, mis sobis koguka naisega. Sõnu sestap Gerdruta liiaks ei pruukinud, ikka asjalikke, veatuid ning vaetuid, olgu et need vahel nagu paisust paukusid, aga kümnekordse tähendusega. Vaid mõisavanematele paindus Gerdruta, väheke, mitte kunagi üle, enesekindluses, et on vaba inimene oma viimase mehe armust, kes niisamuti oli vaba. Nii kui mõisavanemate naised seisusesse jõudsid meeste kaudu, oli jõudnud tema. Vaielgu kadedad. Lõpliku vabaduse teadis Gerdruta olematu olevat, ennäe, temagi, ja selles tarvitatakse vahedat silma. Vaba inimene ta oli pärisorisel maal, müüdavate ja ostetavate maal, kus ka vabana sündinud, väetimate vabaduse valitsejad jäid müüdavaks.

Elu nõudis seda, nõudis liikumist, ja mis enim liigutas kui raha, mis oimu erutas kui rikkus ning vara, mammon ja hüüs? Istuks raha paigal, istutaks ta toimetuna inimesedki, uinutaks parajate viivukeste valvelt. Alatasa valvel oli passinud Gerdruta ja omadega mäel, ime