Tormirinne
Jim Butcher
Dresdeni toimikud #1SГјndmuste horisont
Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piire. Sest vahel juhtub igapäevaelus kummalisi ja maagilisi asju, mille keskel inimesel sugugi hästi ei lähe. Kui politsei Dresdeni kohutava topeltmõrva puhul appi kutsub, aitab ta neid alguses raha pärast, sest võlurid on ju vaesed, kuid asi läheb kiiresti isiklikuks. „Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus. Mu reklaam näeb välja nii: HARRY DRESDEN – VÕLUR Kadunud asjade leidmine. Paranormaalsed uuringud. Konsulteerimine. Nõustamine. Mõistlikud hinnad. Armujooke, tühjaks mitte saavaid rahakotte, pidusid ega muid lõbustusi ei pakuta. Te üllatuksite, kuuldes, kui paljud inimesed helistavad mulle ainult selleks, et küsida, kas mõtlen seda tõsiselt. Aga kui oleksite näinud selliseid asju nagu mina, kui teaksite pooltki sellest, mida mina tean, siis te ei kahtleks põrmugi selles, et ma mõtlen seda tõsiselt.“
Jim Butcher
Tormirinne
Debbie Chesterile, kes õpetas mulle väga vajalikke asju kirjutamisest.
Ja minu isale, kes õpetas mulle väga vajalikke asju elamisest. Tunnen sinust puudust, paps.
TГ„NUAVALDUSED
Eriliselt tänan Caroline’i, Fredi, Debrat, Tarat ja Corinit: esimesi Harry Dresdeni fänne. Kui poleks olnud minu perversset soovi panna teid, rahvas, minu peale röökima, et kirjutaksin juba ükskord järgmise peatüki, ei oleks Harry ealeski nii paljudesse täbaratesse olukordadesse sattunud.
Supereriline tänu minu pojale J. J. – le, kes uskus, et tema issi on kirjutanud hea raamatu, kuigi ta ise seda lugeda ei osanud.
Ja aitäh sulle, Shannon, terve nimekirjatäie asjade eest. Sina oled mu ingel. Ühel päeval õpin oma pahupidi sokke õigetpidi pöörama, enne kui need magamistoa põrandale viskan.
Esimene peatГјkk
Kuulsin, kuidas kirjakandja mu kontoriuksele läheneb, pool tundi varem kui tavaliselt. See ei kostnud õigesti. Tema sammud kõlasid raskemalt ja lõbusamalt ning ta vilistas. Uus mees. Ta vilistas terve tee mu kontoriukseni ja jäi siis hetkeks vait. Siis hakkas naerma.
Siis ta koputas.
Krimpsutasin nägu. Mu kirjad saabuvad läbi kirjapilu, kui need pole just tähitud. Sain tõesti väga vähe tähitud kirju ja need ei toonud kunagi häid uudiseid. Tõusin kirjutuslauatoolilt ja avasin ukse.
Uus kirjakandja, kes nägi välja nagu käte-jalgade ja pruunikspõlenud kiilaneva peaga korvpall, itsitas mu ukseklaasil olevat silti vahtides. Ta heitis mulle pilgu ja osutas sildile pöidlaga. „Teete nalja, eks?”
Lugesin silti (inimesed teevad sinna mõnikord muudatusi) ja raputasin pead. „Ei, mõtlen tõsiselt. Kas võiksin nüüd oma posti saada, palun.”
„Või nii. Et siis peod, etendused, sedasorti värk?” Ta vaatas minust mööda, nagu loodaks näha valget tiigrit või ehk paari napis rõivas abilist kontoriruumis minu ümber karglemas.
Ohkasin, soovides, et mind enam ei mõnitataks, ja sirutasin käe kirja poole, mida ta käes hoidis. „Ei, mitte sedasorti. Ma ei esine pidudel.”
Ta ei andnud seda ära, pea uudishimulikult viltu. „Mis siis? Mingi ennustaja? Kaardid, kristallkuulid ja muu taoline?”
„Ei,” ütlesin talle. „Ma ei ole selgeltnägija.” Sikutasin oma kirja.
Ta ei andnud seda ära. „Mis te siis olete?”
„Mida silt uksel ütleb?”
„Ütleb: „Harry Dresden. Võlur”.”
„See olen mina,” kinnitasin.
„Päris võlur?” küsis ta muiates, nagu tahaks mu naljast osa saada. „Loitsud ja nõiajoogid? Deemonid ja lausumised? Salalik ja äkiline?”
„Mitte salalik.” Tõmbasin tal kirja käest ja vaatasin tähendusrikkalt tema ploki poole. „Kas võiksin nüüd oma posti eest alla kirjutada, palun.”
Uue kirjakandja muie haihtus