Armulõõm
Evie Harding
Minu töö – see on minu jaoks kõik! Vähemalt nii mõtles noor andekas advokaat Frederica, kelle enesekindla ärinaise maski taga oli peidus sootuks teistsugune naine – uje, haavatav ja armastust ihalev. Kohtumine Damieniga pani aga tema enesekindluse kahtluse alla ning sundis seni kõigutamatuna tundunud väärtushinnangud üle vaatama. Tõepoolest, palju ei puudunud, et ohjeldamatu soov iseseisvus säilitada oleks saanud saatuslikuks armastuse, naise jaoks võib-olla ainukese tõelise väärtuse leidmisel.
Evie Harding
Armulõõm
1
KUIGI TÖÖPÄEV OLI ammu läbi ja kabineti täitis õhtuhämarus, istus Frederica kivistunud ilmel töölaua taga.
Xavieri heasüdamlikkus ja mõistlikkus lubasid neil jääda sõpradeks ka pärast lahutust, kuid ometi tekitas kokkuvarisenud abielu Fredericale siiani südamevalu. Nad jõudsid koos olla vaevalt aasta, kui Xavier teatas, et abiellumine oli viga. Frederica ei suutnud mõista mehe rahulolematust seoses naise täieliku töössepühendumisega. Kuni tema unistas lastest ja murdis pead, kuidas tööd ja perekonnaelu paremini kokku sobitada, planeeris Xavier juba lahutust.
Kuidas ta küll sellise vea tegi?! Ometi tundus, et ta armastab Xavieri, teab mehe harjumusi, tunneb iseloomu…
Frederica pidi endale tunnistama, et lahutusest möödunud kahe aasta jooksul unistas ta endiselt perekonnast, kuid mitte Xavierist.
LГµpuks hakkas ta mГµtlema lapse adopteerimisele. Kasulapse ajutine kasvatamine oli samm Гµiges suunas. Frederica lootis meeleheitlikult, et talle antakse luba lapsendada Emie-Paul, vГµluv viieaastane poiss, kes oli elanud viimase aasta tema juures.
Nagu tänapäeval ikka, algas kõik televiisorist. Vanaemal oli õigus nagu alati, kui ta rääkis, et mitte mingil juhul ei tohi jätta viieaastast last üksi televiisori ette. Frederica oli hetkel, mil lastesaated lõppesid, toast väljas. Igavusest hakkas Emie televiisoripuldi nuppe klõpsutama ja sattus spordikanalile.
Näidati jalgpallimatši, kohalik Olympique kohtus Pariisi klubiga. Marseille’i klubi rivistuses esines esimest korda see noor ladinaameeriklane – kuidas ta nimi oligi? Vist Pereira. Kui kohtumine lõppes, jäi Emie tükiks ajaks vaikseks. Poisile ei meeldinud tundeid välja näidata – elu koos bioloogilise emaga oli teda õpetanud. Aasta jooksul oli Frederica poissi tundma õppinud ja taipas varsti, et Emie tahaks jalgpalli mängida.
Miks just jalgpalli? Kas ilmas on vähe muid mänge! Aga miks ka mitte…
Frederica jäi mõttesse. Poiss peab suhtlema eakaaslastega. Ei ole mõeldav, et ta kogu elu ripuks ema seelikusabas.
Sõit lähedal asuvale staadionile ei kujunenud kuigi lootustandvaks. Selgus, et vastuvõtt treeningrühmadesse oli juba lõppenud. Naisel õnnestus administraator pehmeks rääkida ning too leidis vaba koha ja andis isegi laste nimed, kes olid väljavalitute nimekirjast välja jäänud, kuna vanematel ei olnud raha, et treeningute eest maksta. Lõbu ei olnud just odavate killast: väljaku rent, liiga osavõtumaks, vorm ja muu inventar – kõik lastevanemate kulul. Põhiline häda oli aga selles, et ei jätkunud treenereid, kes lastega tegeleksid.
Frederica läks keema. Tuleb välja, et staadionile pääsevad vaid rikkad? Kõik ajalehed aina pasundavad – jalgpall on kõige demokraatlikum spordiala. See ei ole tennis või iluuisutamine.
“Kui võtaksite treeneri kohustused enda kanda,” ütles administraator, neljakümnele lähenev ilmetu kiilaspea, “oleksid pooled probleemid kohe lahendatud. Kõik muu on lahendatav. Maksate liiga kassasse teatud summa ning me eraldame teile väljaku ja lülitame rühma treeningugraafikusse. Ametlikud mängud toimuvad korra nädalas erinevates kohtades.”
Frederica silmitses nimekirja. Seal seisis viisteist nime ja… pooled olid tüdrukud. On aga lugu. Enne ei olnud talle pähe tulnud, et poisid ja tüdrukud võiksid koos treenida. Aga kui hästi mõelda, siis miks ka mitte?
“Hästi,” lausus ta süngelt, “olen ühiskondliku tööga harjunud. Kui palju ja millal pean sisse maksma?”
TГµrg