Motoristi päevik ehk Pärsia lahe heietused

Aare Arndt

Motoristi päevik kutsub teid kaasa teistmoodi merereisile. 10 kuu jooksul läbitakse mitmeid meresid ja ookeane. „Ivan Kolõškin“ on 144 meetri pikkune Nõukogude sõjalaev, kes saadetakse Pärsia lahte kaubalaevu ja tankereid julgestama. Laeval on paljurahvuseline meeskond, kelle sekka sattunud ka kaks eestlast. Heietused on kirja pandud enamasti õli- ja diislihõngulises masinaruumis, kuid need hõljuvad sealt sügavalt trümmist märksa kõrgemale ja kaugemale.

Aare Arndt

Motoristi päevik

ehk

Pärsia lahe heietused

1988 - 1989

В©2017 Aare Arndt

ISBN 978-9949-81-766-5 (trГјkis)

ISBN 978-9949-88-120-8 (epub)

ENNE REISI

11. mail 1988 – Sevastoopol, Minnaja kai ääres

Alustan tänasega oma reisimärkmete raamatut. Reis on ukse ees, laev meie higi ja vaevaga peaaegu täielikult lastitud, jäänud on veel mõned pisiasjad ja BC-5 tagavaraosad (kasutan lühendit BC, mis originaalis tähendab боевая часть – lahinguüksus. BC-5 on elektromehaanikaüksus, kuhu kuuluvad mootorigrupp, elektrigrupp ja katlagrupp. Mootorigrupp omakorda jaguneb ninamasinaks, päramasinaks ja kompressorijaoks. Masinaruumid jagunevad abi- ja peadiislite jagudeks). Ilmad on ilusad, viimastel päevadel pisut pilvitab. Kirjad käivad tihedalt, kuid seda enam mitte kauaks.

Praeguste andmete järgi on ärasõit planeeritud 20. maiks kell 9.00. Sihtpunkti peame jõudma 8. juunil ja tagasi oma kodusadamasse Poljarnõisse 30. märtsil 1989. Need on ajaloolised arvud ja jäävad võrdluseks tegelikele daatumeile.

Tänasest päevast. Hommikul jättis mootorigrupi ülem leitnant Vorobjov mulle kajutivõtmed, et ma seal remondiga tegeleksin. Ise läks laevalt minema. Värvisin natuke põrandat, suurema osa ajast aga istusin ja tegin peeglisse lolle lõustu.

Pärast lõunat anti õppehäire. Tormasime masinasse, käivitati 3. abimootor (esimesel ei tekkinud õlirõhku). Istusime rahulikult häire lõpuni, keegi kontrollima ei tulnud.

Kell kümme astusin vahti teise vahetusse ja ootan hetke, kui tuletõrjepump tööle pannakse. Siis avan klapid ja püüan ettevaatlikult trümmi tühjaks pumbata (et õli hommikul veepinnalt vastu ei virvendaks). Kes teab, võibolla ei pandagi tööle, siis jääb looduse saastamine ära. Homme on taas päev.

(Käesoleval ajal on meie ninamasinaruumis järgmine rahvuslik koosseis:

peadiislite jaokomandör 2. järgu vanem Nurlan Urasov – kasahh,

peadiislite vanemspetsialist vanemmadrus Aare Arndt (mina) – eestlane,

peadiislite motoristid madrus Dževri Mopinadze – grusiinlane, madrus Sergei Šugajev – venelane Novosibirskist, madrus Vitali Kozodajev - venelane Volgogradist (nimetab end aegajalt velikorussiks), madrus Said Džurajev – usbekk.

Abidiislite jaokomandör vanemmadrus Indrek Vinn – eestlane, minu klassivend ja pinginaaber vene keele tundidest,

abi- ja seisudiislite vanemspetsialist madrus Igor Skripnik – ukrainlane,

abidiislite motoristid madrus Aleksandr Saitov – mustlane Zaporožjest, madrus Mahmud Topildijev – usbekk, madrus Haidarov – usbekk).

Minu viibimine sГµjamerelaevastikus:

28. oktoober 1986 – Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Sõjakomissariaat.

31. oktoober – 1. november Tallinn – Leningradi rong.

1. november – 3. november Leningrad – Murmanski rong.

3. november Severomorsk.

5. november Murmansk, allveelaevade ujuvbaas Ivan Kolõškin, diiselelektrilaev, kahe vindiga, kolme tekiga, ristleja päraga, kolme ankruga (kaks vööris, üks päras), neli peadiislit 1,2DL-42, neli abidiislit (ninamasinas M822A 2 tk. ja päramasinas M822B 2 tk.), kaks seisudiislit („стояночный дизель-генератор“). Laeval on neli kahurit, täisrelvastusse kuuluvad u. 8600 mürsku ja 40 torpeedot. Pardal on neli kaatrit (komandöri-, tuukri- ja kaks töökaatrit). Laeval on helikopteritekk ja -angaar.

November 1986. - ettevalmistused sГµiduks Jugoslaaviasse, Montenegrosse (TЕЎernogooria, Crna Gora) remonti.

5. detsember 1986. – sõidu algus. Läbisime Barentsi ja Norra mere