Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik

Johannes Aavik

Mahukas teos sisaldab Johannes Aaviku nägemusi ja ideid eesti keele seisust, arendamisest, tulevikust ning avab uusi, seni vähe käsitletud tahke haridusest, sotsioloogiast, kirjandusest, tõlkimisest, stiilist jpm.

Johannes Aaviku

IDEEPE

JOHANNES AAVIKU IDEEDE PГ„EVIKU SAATEKS

Magister Johannes Aavik (1880–1973) oli pärast Helsingi ülikooli lõpetamist (1910) kuni IDEEPE kirjutamiseni (1942–1943) eesti, ladina ja prantsuse keele õpetaja, Tartu Ülikooli eesti keele lektor (1926–1933), TÜ eradotsent (1933–1937), TÜ dotsent (1938–1940), Eesti Vabariigi Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi haridusnõunik ning keskkoolide ja gümnaasiumide peainspektor (1934–1940). Ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi liige (1910) ja auliige (1940), Akadeemilise Emakeele Seltsi auliige (1937), mitme kultuuriühingu asutaja ja esimees, ajakirjade toimetuste liige. Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1938 autasustati teda kui väljapaistvat teadlast ja ühiskonnategelast Valgetähe 3. klassi teenetemärgiga.

Okupeeritud Eestis vallandati ta kõigilt ametikohtadelt 15. augustil 1940 ja samal suvel kaotas ta ka oma kodu Tallinnas Wiedemanni tänavas. Tema korterisse majutati Nõukogude sõjalaevastiku admiral. Seepärast oli Aavik sunnitud jääma elama Nõmmele, perele üüritud suvilasse, kust ta 1944. aastal põgenes Rootsi.

Johannes Aavik on kirjutanud päevikuid seitsmes keeles koolipõlvest alates vaheaegadega kuni kodumaalt lahkumiseni. Ühe osa võttis ta Rootsi kaasa, kirjutas käsitsi ümber ja dateeris ümberkirjutamise lehekülgede servadele. Seejärel vormistas päeviku keeleliste lisadega kaheköiteliseks teoseks pealkirjaga IDEEPE ja laskis köita. Mustas sametkuues ULMKUJUDE kõrval pruuni nahka köidetud ideede päevik – tõsi küll raskesti loetav – köitis mu tähelepanu Aaviku arhiiviga tutvumisel Stockholmis 1993. aastal. Adusin kohe, et see võiks huvi pakkuda igale eestlasele.

Pealkiri IDEEPE on 1943. aasta välming sõnapaarist ideede päivik. Päeviku esimene osa on kirjutatud Nõmmel 31. jaanuarist 1942 kuni 6. aprillini 1943, teine osa on kirjutatud Nõmmel ja Kuressaares 7. aprillist 1943 kuni 1. detsembrini 1943. Eessõna teosele on autor kirjutanud enne köitmist ajavahemikul 18. septembrist kuni 12. oktoobrini 1950 Rootsis. Käsikirja ümberkirjutamise on autor lõpetanud 11. novembril 1950. Käesolevas esmatrükis on esitatud kaheosaline päevik aastaist 1942–1943 võimalikult autentselt koos kirjutamise ja ümberkirjutamise daatumitega.

Juhitagu tähelepanu mõnedele trükiteksti vormistamise asjaoludele. Päeviku topeltdateeringud – kirjutamise ja ümberkirjutamise kuupäevad – on säilitatud järgmiselt: kirjutamise aeg teksti kohal, ümberkirjutamise kuupäevad lehekülje välisserval (nagu originaalis). Käsikirja ülaservadesse on Aavik märkinud ideid (teemasid), millest tuleb lähikonnas juttu. Lugeja huvides on leitud neile tekstis täpsem koht ja paigutatud vahepealkirjadena teksti sisse.

Päeviku mõlema raamatu lõpus on peatükid keeleline külg, sõnastik, ideede ja nimede register, kus osundatud leheküljed trükises muidugi ei kehti. Keelelised jm lisad Aaviku käsikirjas väärivad kahtlemata tähelepanu. Seega on trükises säilitatud Aaviku teksti autentsus kõigi huviliste jaoks, eriti muidugi uurimis materjalina. Uus, trükise jaoks koostatud teema- ja nimeregister viitab arutlusile hariduse, kirjanike ja kirjanduse, kriitika, keele ja stiili, tõlkimise, kunsti, filosoofia, maailmavaateliste küsimuste, loomingulise töö, sõja ja olme kohta, suhtlemisele väga paljude kirjanike ja kultuuritegelastega.

Informatiivne, intrigeeriv ja hariv päeviku vormis tekst heidab valgust tolle aja ajaloolistele sündmustele ja meeleoludele. Samas avab Aavik ka seni varjul olnud eluloolisi seiku, nagu nt araabia keele õppimine Kuressaares 1920. aastail, reis Pariisi 1925, sundasumine Nõmmele 1940, valmistumine põgenemiseks punase terrori eest. Koos kõigi keeleliste iseärasuste ja lisadega võimaldab väljaanne eda