KГјlma sГµja lГµpp 1985-1991

Robert Service

Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega. Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.

Service Robert

Külma sõja lõpp. 1985–1991

Oscarile ja Carlale

EESSГ•NA

Külma sõja lõpust on tänapäeval juttu lugematutes ameeriklaste isiklikes paberites, trükimaterjalides ja internetiallikates. Nii mõndagi alles hakatakse uurima. Nõukogude materjale Venemaa varakambritest on ka päris palju, ehkki kättesaadavad on need üksnes välismaa raamatukogudes. Päevikud ning koosolekute ja jutuajamiste üleskirjutused aitavad täpsustada toonase maailmapoliitika pilti. Näiteks osutus võimalikuks täpselt jälgida, kuidas valmisid järgemööda Ronald Reagani 1987. aasta nn Berliini müüri kõne variandid, või kuidas Nõukogude liidrid kohendasid oma sõnu, enne kui partei keskkomitee istungite protokollid said lõpliku vormistuse.[1 - Keskkomitee pleenum, 19. septembril 1989: RGASPI, fond 3, nimistu 5, säilik 295, lk 32 (tugevasti redigeeritud lehekülg Gorbatšovi protokollitud kõnest).] Kirjalikke ülestähendusi tuleb uskuda mõningase ettevaatusega, eeskätt just seetõttu, et poliitikud valivad, mida nad lubavad üles märkida. Siiski on parem, kui kasutada on pigem rohkem kui vähem arhiivimaterjale. Need teevadki võimalikuks pilguheidud, mis on käesoleva raamatu vundamendiks.

Nõukogude poole partei poliitbüroo protokollide nn töömärkmed on hoiul keskkomitee sekretariaadi üldosakonnas. Palju nendest märkmetest leidub ka Hooveri instituudi RGASPI (Venema sotsiaalpoliitilise ajaloo riiklik arhiiv) 89. fondis ja Dmitri Volkogonovi paberite hulgas (Volkogonov tegi 1990. aastate alguses presidendi arhiivist koopiaid). Edasi, mitu Gorbatšovi abilist – Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev – ignoreerisid keeldu märkida üles seda, mille tunnistajaks nad olid. Nende tööd on ilmunud trükis ja Tšernjajevi puhul oli mul võimalus tutvuda tema paberitega Oxfordis St Anthony kolledži vene raamatukogus. Olulise tähtsusega on ka Stanfordi ülikooli partei keskkomitee protokollide kogu, kus leidub ka protokollide mustandeid ja koguni tekste kõnedele, mis küll valmistati ette, aga jäid esitamata.

Hooveri instituudi kogud juhtivate Nõukogude tegelaste kohta pakuvad kõige rohkem infot külma sõja viimastest aastatest. Kolm kogu on iseäranis tähelepanuväärsed. Välisminister Eduard Ševardnadze palus oma abil Teimuraz Stepanov-Mamaladzel teha regulaarselt ülestähendusi tema kohtumistest ja kõnelustest. Selle tulemuseks on võrratu ülevaade Nõukogude välispoliitika mõttekäikudest ja otsustest ning on väga meeldiv tuua see esmakordselt avalikkuse ette.[2 - T. G. Stepanov (intervjuu), Hooveri instituudi ja Gorbatšovi fondi kogu (edaspidi HIGFC): Hooveri instituut, Stanfordi ülikool, CA (edaspidi HIA), säilik 3, toimik 1, lk 40–41.] Vitali Katajev partei keskkomitee sekretariaadi riigikaitse osakonnas dokumenteeris usinasti Nõukogude juhtkonna mõttevahetusi seoses relvastuse vähendamisega. Sellest materjalist on erakordselt palju abi poliitikute ja sõjalis-tööstusliku kompleksi sidemete selgitamis