Raswa-Jaak : kuulus Eesti kГјtt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised

Ado Reinvald

Ado Reinvald

RASWA-JAAK

Kuulus Eesti kГјtt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised

Viljandi: A. TГµllasepp, 1902

Keeleliselt muutmata

E-raamat on ilmunud Kultuuriministeeriumi programmi „Eesti kirjandus” toel.

ISBN 978-9949-530-64-9 (epub)

E-raamatu valmistamisel on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi projekti „Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline arhiiv“ raamatukogu.

Tehniliselt toimetanud Marju Mikkel

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Teostanud OГњ Digira (http://www.digira.ee/)

В© Kultuuriministeerium

Eesti Kirjandusmuuseum

Tartu 2014

I.

Lugeja! kas sina ühte täielikku Eesti kütti ja tema iseloomu tunned? Tema on hoopis teistsugune kui muud igapäewased inimesed ja tihti on ta wäga lõbus ja lahke mees. Alati on tema suur jutumees, tema ei räägi kunagi kaugemast ilmast, waid iseenesest, oma kaasküttidest ime-lugusid, kui ta ka wahel walet luiskab ja asju suurendab, siiski on ta küti luule lood huwitawad ja kenad kuulda.

Oma püssi armastab ta nagu oma naist, jahi koera, nagu wenda ja jahi tasku on temal warandusega täidetud aida asemel.

Kui küünla kuu külmal öödel aia teibad õues laksu lööwad, lumi ree all ragiseb ja teekäiad põski ja ninasi kübara kõrwadega kinni katawad, siis istub tema öö läbi niidu peal kuhja kõrwal ja wahib terawaste üle lume hangede, kustpoolt haawiku emand tuleb. Enam jagu öösi külmetab ta ilmaaegu, aga kui üle mitme öö üks jänes kotis; on kõik waew unustud ja mees suure õnnega koos.

Kewadel, kui soo mätad lume alt wälja tulewad ja tedred kudrutawad, mida kütid oma keeli tedre mängiks nimetawad, siis tuleb temal päris lõikuse aeg. Isa teder walib omale ühe kindla koha wälja, kudrutab ja kõhwib ikka ühes paigas, et emad tema juure teawad lennata. Kõhwi laseb ta wiha pärast, et teised kuked tema armastuse piiri peale ei tohi tulla, aga kui teine tema hoiatustest ei hooli, siis on ka sõda lahti ja mehed karwupidi koos, kus nad wahest ennast weriseks kisuwad. Mis teeb aga nüüd kawal kütt?

Tema uurib mängu kohad järele, teeb laskmise kaugusele omale kadakatest kuhni wõi warjupaiga, läheb wahest mitu wersta kaugele, enne koitu kuhni ja ootab, kunas metsa kuked kudrutama tulewad. Seal ta siis wesise ja sogase soo peal külmetab ja laseb suuga kunstlikult kõhwi. Aga ta kardab ka, sest jahipidamine on mõisa maa peal kõwaste keelatud ja mitu kütti on ühe metsakuke eest kümme rubla trahwi maksnud. Kõigest sellest ei küsi kütt kõige wähemat, teder peab paugu saama, kui see ka tema enese elu maksaks. Täiswerd kütt ei küsi kellegist, tema püjab weel tetresi teisel kombel, üsna päise päewg ajal ja koguni keset mõisa metsa. Tema teeb „tedre kuju,” aga missuguse?

Hallist wõi mustast riidest õmmeldakse just loomulik tedre kere, kael ja pää, mida üksi kütid ise mõistawad, topitakse heinu kõwaste täis ja pannakse haraline puust ehk tedre sulgedest saba taha; punasest kalewist pannakse lõkkad lõua alla, hari päha, silmad ja kõik, nõnda et ta kui elus teder näitab olema. Wahest mitu sarnast kuju paneb kütt metsa kase otsa, teised tedred lendawad tema juure, ja enne kui pettusest aru saawad, käiwad põõsa tagat paugud ja õnnelik kütt paneb naerdes tedrekesed oma jahi kotti.

Sarnane kawal kütt oli ka „Raswa Jaak,” kelle elust ja tegudest meie jutukene kõneleb. Küttisi on ilmas palju olnud, aga kas wõib ennast wa Jaagu kõrwale seada? Tema oskas kõik linnu keeled ja kui ta wilet puhkas, siis tuliwad sookanad metsast wudinal wälja; mõtuse wõi metsise laulugi oli ta selgeks õppinud, mida meie päiwil enam keegi, isegi Jaagu omad lapsedki ei mõista. Nagu ta ise kinnitas, olla ta omas elus 8 karu, 25 hunti, 48 rebast, 618 jänest ja lugemata hulga lindusi magama uinutanud. Mine tea, kas tal n’ad kõik meeles oliwad.

II.

Tammelaane mets oli Raswa Jaagu noorel põlwel suur ja paks põline laan. Tema hommikupoolne ots, mida Saba metsaks kutsuti, ulatas kuni Wõrtsjärwe kaldani ja need metsad kannaw