Kolm laipa lumisel väljal
Jakob Mändmets
Tiitel
JAKOB MГ„NDMETS
KOLM LAIPA LUMISEL VГ„LJAL
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN 9789949510009
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
1
Kuidas oli siin kГјll muutunud kahekГјmne-aastase Г¤raoleku ajal!
Esku mäletas hästigi endist ümbrust, aga nüüd ei tunne äragi. Just nagu oleksid sattunud mõnele võõrale rajale. Eks olnud Kangrusseljal sellal ainult madal kasevõsastik, mis ei ulatunud üle mehe pea. Aga nüüd! Uhke kasemets, kus puie valgekoorelised tüved seisavad tihedasti nagu templi marmorsambad. Nende pikad painduvad ladvad kõiguvad mõnusasti tuulehoos. Maapinnal, kuhu ei pääsegi päikesekiired, lõhnab huumuserikas muld. Ta mäletab aegu, kus käis Rebaste soos korjamas jõhvikaid. Siis vajus sageli põlvini porri. Ainult mõnel pool olid kätikute kühmad, kus võhmastel kasvasid porsad, sinikad ja mustikad. Nüüd oli see soo muudetud laudsiledaks heinamaaks ja põlluks. Timut ja hiirehernes ulatus mehe vööni ja lihav kaer lainetas nagu tugeva tuulega merepind. Ei olnud ka teed ning jalgrajad endised. Madalmaalt olid läbi aetud kiviteed ja nende kõrval olevais kraaves ei pilkunud maagevettki.
Anult Savi põlluteel kasvav kirikukella-kujuline vana kärelõheline mänd oli endine; elav tunnistaja: see on sinu kodu.
Esku kГµndis, vaatles ja imestas.
Ikka tuli kГµik nii selgesti talle ette, nagu oleks see olnud alles eile.
See oli ometi kakskümmend aastat tagasi maikuu 17. päeva õhtul kella viie paiku, kui karjapoiss jooksis hingeldades ta juurde “Tule ruttu koju, isa tahab sind näha!”
Ohjad viskas Esku äkke ees oleva hobuse seljale ja jooksis koju. Kogu pere oli kogunenud surija voodi ümber ja kõik vaatasid ainiti voodis lamaja vanamehe tuhakarvalisse näkku. Ainult vana naisterahvas sirutas käed ja kohendas patja lamaja pea all.
Aga surija tundis Eskut, haaras kinni ta käest ja tundus nagu nõrka surumistki. Kuid sõnad ei suutnud tulla enam üle keele, olgugi et huuled liikusid, püüdes teha sõnu.
Ja selsamal Гµhtul kustuski suure Verihurma talu ja telliskivitehase omaniku Jaan Verihurma elu.
Peremehe surm tõi tallu kibedaid talitusi ja kiskus ära igapäevase töö juurest pea kõikide käed. Oli ju iseenesestki arusaadav, et Jaan Verihurm pidi maetama ta au kohaselt ja alles suurte matuste möödudes võidi tagasi tulla hariliku talutöö ja talituste juurde.
Aga juba ennemalt tõusis naabrite juures küsimus: kuidas nüüd hakkavad elamna need kaks venda? Kas noorem vend Esku mahub elama vanema venna Hermi kõrvale. Eks olnud see ju igaühel teada, et need vennad läksid oma iseloomude poolest sootuks lahku. Juba poisikesest peast tunti Hermi hooplevana, ninakana, kes väga hästi oskas seda hinnata, et ta on suure Verihurma talu ja telliskivitehase peremehe poeg. See tegi talle alati rõõmu, kui leidis juhust, kus võis oma üleolekut ja kõrki meelt teistele teha nähtavaks. Need iseloomujooned ei lasknud talle läheneda kasvuvendi ja ta ei tundnud sellest ka mingit puudust, kui jäi üksi.
Verihurma peremees pidas oma vanemast pojast eriti lugu. Ta leidis temas Verihurma põliseid jooni, sest eks olnud temagi oma tugeva iseloomuga teinud tühisest kohast selle, mis ta praegu oli. Viimastel aegadel oligi töö ja talituste juhtimine vanema poja õlul, sest hädine tervis ei lubanud vana peremeest kuskilt kinni haarata hoogsalt. Ja ta harjunud silm nägi seda väga hästi, et ta poeg kõigega valmis saab sugugi mitte halvemini: vali ja sünge oli ta töörahva vastu ja enesele ta ka sugugi armu ei andnud. Vanamehele tegi see isegi elu lõpupäevil rõõmu: niisuguse inimese kätte võib ometi julgesti usaldada kogu elutöö.
Noorem vend Esku oli loomu poolest oma venna täieline vastand. Olgugi meele poolest küllalt äkildane, aga see läks ruttu mööda nagu tuulekeerd suvel maanteel, kus ta üles keerutab tolmu. Sellejärel langes ta meeleolu ruttu nukraks ja vahel tulid talle otse pisarad