Kippari unerohi
Eduard Vilde
Tiitel
Eduard Vilde
Kippari unerohi
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN 9789949931095
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
В«Mait! Mait!В»
Mait tegi, kui ei kuuleks, ja päntas oma suurte jalgadega ühtlasel sammul edasi.
В«Mait, kuule!В»
Ei kuulnud ikka veel. Hüüdja kiirendas jooksu. Üsna Maidu selja taga – viimane pidi nüüd juba ta lõõtsutamistki kuulma – hüüdis tüdruk veel kord:
В«Mait, seisa ometi!В»
«Mis sa’s tahad?» küsis Mait peatudes ja poolt nägu pikkamisi järelejooksja poole pöörates. Seejuures ei võtnud ta lühikest piibunosu hammaste vahelt ega käsi taskust.
Maarjal oli tegemist, ennegu sai hinge vähe tagasi. Ta kõrge tugev rind tõusis ja vajus ning põsed lõkendasid. Mait ei võtnud ühte ega teist tähele panna – hämarik oli ka juba liiga tihe, kui et ta neiu jumet ja silmade sätendamist oleks võinud näha. Seda ta ei püüdnudki. Ta oli tema häälest ära tundnud. Nagu oleks tal rutt taga, kordas ta oma küsimust, mida Maarja tahtvat, juba lähema sõnaga.
В«Kuidas sa nii vГµid kГјsida!В» imetles tГјdruk. В«Sa pidavat ju homme Г¤ra minema.В»
«Õige.»
В«Ja seda kuulen alles teistelt!В»
В«Mis sest?В»
«Soo! Tahtsid vist koguni jumalaga jätmata –?»
«Ei. Pidin tulema homme hommiku jumalaga jätma – kaptenit ja sind.»
«Alles homme hommiku? … Mait!»
«Jah noh, hm –» kohmas Mait, lükates piipu teise suunurka. «Mis peaks meil siis nii palju olema teineteisega rääkida?»
Suur villane rätt, mis tüdrukul ümber, libises tal peast õlgadele, nii et maa poolt vehkiv vinge tuul Maarja valkjaid käharsalke hakkas lennutama. Kuna Maidu rahulik, jahe nägu oli mere poole pööratud, mille paksust hallist jääkattest aprillituulte tõttu juba laiad mustavad praod ja veesiilud läbi lõikusid, astus Maarja temale lähemale, ja kui ta otse tema ees seisis, laskis ta pea sügavale norgu ning sosistas:
«Mis meil peaks olema kahekesi rääkida? See küsimus ajab mulle nutu peale … Kui meil teineteisega midagi pole rääkida – miks oled siis mulle lootusi teinud?»
В«Lootusi teinud? Kuidamoodi?В»
«Minu vastu nii lahke olles, nii – nii –»
В«Ma olen igaГјhe vastu lahke,В» naeris Mait.
«Aga sa pidasid mind teistest enamaks … igal pool nõudsid mind taga … Ikka olid minu ümber. …»
«Vaata, Maarja, see tuli sellest, et oled ilus tüdruk … Ma olen mees, kes peab lugu ilusaist tüdrukuist. Ilusad on mulle igatahes armsamad kui inetud … Kas see on minu süü?» – Sellele tuumakale tunnistusele lisas Mait kõige truumal näol juurde: «Ära aga sellepärast arva, et ma sinu nii pea unustan. Ma pean ilusaid tüdrukuid kaua meeles.»
«Sul on südant minuga nalja teha – praegusel silmapilgul, kus ma – Mait, nõnda ei lahku sa minust mitte! Minu lootused ei pea mitte nurja minema – tõesti mitte!»
«Lootused – lootused!» hüüdis Mait pahaselt. «Siis ütle mulle poole sõnagagi, mis lootusi ma sulle olen andnud! – Sa võid ometi arvata, et kosjamõtted on minust veel kaugel – kuhu minusugune vaene poiss naise paneb? Ma ei ole sulle sõna ega teoga märku andnud, et mul nõu oleks sind tanutada. Kui sul on midagi meeles, mis minu ütluse ümber lükkab, siis nimeta kohe.»
Maarja ei lausunud sõnagi. Aga ta silmad kõnelesid. Kuumad, himutsevad, trotslikud pilgud käisid neist noormehe poole, kes, nagu algusest peale, külmalt kõrvale vahtis. Mait ootas natuke aega vastust, kui aga tüdruku tuksuvad huuled ikka veel kokku jäid, pöördus poiss viimaks täiel näol Maarja poole.
«Ma tahan sulle midagi öelda, Maarja,» algas ta lahkemalt ja soemalt kui seni. «Mis ma sulle ütlen, on mehe sõna, ja ma räägin tõsisest meelest, kuidas asjad minuga on. Ma ei salga, et sa mulle meeldid – vahel meeldid mulle koguni väga – ja mõnikord ongi mul nagu mõte olnud: Pagana viks tüdruk see Liivaku Maarja – saaks teisest muhe naine igale ausale mehele, ja ka sinule p