NaisГµiguslased

Eduard Vilde

Tiitel

Eduard Vilde

NAISГ•IGUSLASED

FUTU Print OГњ, 2012

ISBN: 9789949508495

E-raamatu teostus: OГњ Elera

E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.

Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)

Algus

l

Kui Männiku-emand lugu kuulis, käis tal elustav juga läbi ihu. Tema oli neid inimesi, kes tunnevad igast kõmuasjast, igast üllatavast sündmusest, olgu see hea või halb, erutavat lõbu. Esimeses ärevuses ei püüdnud ta selguselegi jõuda, mis tagajärjed võiksid olla seesugusel sündmusel, kas nende üle rõõmustada või kurvastada, heameelt tunda või vihastada; talle sai küllalt sellest, et midagi erakorralist oli sündinud, midagi, mis pani meeled mõlkuma. Alles hiljemalt, siis, kui sensatsiooni magus lõbujuga juba mõnda korda oli ta pehme valge ihu läbinud, korraldas ta oma tundeid sündmuse kohta, valis seisukoha ja seadis oma näo tunnete ning seisukohaga kooskõlasse. Need tunded ei olnud õigusepärast mitte tunded, sest nad ei olnud tema o m a d tunded; nad olid arvatud, ettekujutatud, laenatud tunded: Männiku-emand aimas või teadis, et t e i s t e l oleksid teatava sündmuse kohta need ja need tunded, ja ta sugereeris nad ka endale, pealegi nii võimsalt, et nad paistsid olevat tema omad.

Inimeste seas on nimelt imepalju näitlejatalente. Kõik ei kõlbaks vististi mitte näitelavale, aga elus mängivad nad oma osi hästi, mõned nii hästi, et nad isegi aru ei saa, et nad näitlevad. Näitlemine ei ole neile mitte teiseks, vaid esimeseks ning päris iseloomuks. Ainult taoti, i s e ä r a n i s selgeil hetkil, kui nad on iseendaga üksi, märkavad või aimavad nad veel nagu teist mina oma hinges. Aga et see neid näitlemises eksitab, oma labase, grimeerimata otsekohesusega tülitab, siis topivad nad tal suu sedamaid kinni ja heidavad talle maski näole. Ja siis kestab näitlemine seda suurema armastusega edasi ja mäng saab nii loomulikuks, et kõige terasem arvustaja laseb end tüssata.

Sest ses sügavas sopis, mida tema o m a k s hingeks tuli pidada, ei tundnud proua Männik külma ega sooja kuuldud loo ja selle arvamuste tagajärgede üle. Ses sopikeses oli talle täiesti ükskõik, mis ütles teotatud tütarlapse süda, kui ta kuulis lugu, kuidas tema saatus kujunes, kuidas vaatavad asjale tema vali isa ja veel valjem kooliülemus. Ka oli Männiku-emandale ükskõik, mis viisil mõjub lugu kahte leeri jagunevasse seltskonda, ehk ta kui „moodne” naine oli enda teada küll erakondlane. Nii vaba, nagu ta e n e s e hingesopp oli kaastundmusest, soojast osavõtmisest ligimese vastu, nii puhas oli see ka tõsisest parteikirest, parteilase õigest ühistundest. See tuli kõige selgemini nähtavale selles, et emand Männik elas mõlema seltskonnaleeriga heal jalal, käis mõlemaga läbi, püüdis mõlema lugupidamist võita. Nad mõlemad pidid tunnistama, et proua Männik on mõistlik, tark ning tubli naine. Iseäranis m õ i s t l i k , iga hinna eest m õ i s t l i k püüdis ta olla. Kummalgi ei pidanud olema talle selle poolest midagi ette heita. Kõik tema „avalik tegevus”, milles ta rohket agarust arendas, oli selle noodi jaoks häälde seatud. Et teenida mõlema erakonna rahulolemist, pidi ta muidugi sel erapooletul viirul tantsima, mis jäi kummagi vahele. Teadagi puutus jalg kord ühte, kord teise leeri, aga sellest polnud viga, sest keha hõljus ju piiri peal. Parteivihaks ega vaenuks polnud kummalgi erakonnal asja, ja Männiku-emand pistis kiidusõna „mõistlik” mõlemalt poolt taskusse – vähemalt enda arvates.

Lõbujoale, mille kuuldud lugu ta ihust läbi süstis, järgnes kõdi rääkida uudist teistele edasi. Ta ei olnud tavaline lobiseja „kohvitanta” mõttes – seks oli ta liiga „mõistlik” –, vaid ta oskas oma uudiseid esitada kõrgemalt seisukohalt, neile kaela sidudes sotsiaalset, eetilist või poliitilist paelakest. Aga edasirääkimiskõdi tundis ta elavalt, niisama elavalt kui tungi etendada igas asjas mingit osa, mingit mõistlikku osa, mingit osa, mis leiab kõigilt pool