Tallinnast Nuustakule
Eduard Bornhöhe
Tiitel
Eduard Bornhöhe
TALLINNAST NUUSTAKULE
Magusa jutumehe silmapilklikud reisipildid
FUTU Print OГњ, 2012
ISBN 9789949508266
E-raamatu teostus: OГњ Elera
E-raamat ilmub Kultuuriministeeriumi programmi EESTI KIRJANDUS toel.
Väljaandja: DIGIRA (http://www.digira.ee/tootekataloog/)
Algus
I
Soe juulikuu oli käes.
Meie põhjamaalise suurlinna kohal helkis päevast päeva itaalia taevas, «lahketes» üüritubades haudus leivaahju palavus, uulitsad tolmasid, kui oleks Ülemiste järv ära kuivanud, inimesed higistasid ja meile tuli tuline himu kallist kodupaigast pakku joosta.
Meid oli kolm tähtsat meest: üks isamaaliselt värvitud eesti aristokraat, üks majanduslikult värvitud demokraat ja üks üleilmlikult värvitud kadakas. Viimane olin mina ise. Meil oli ühine nõu reisile minna, kuid reisi lõppsihi kohta läksid mõtted lahku. Aristokraat kippus Pariisi, mina muidugi Berliini. Demokraat vaidles mõlemale vastu.
«Mis te ikka sinna va väljamaale tormate?» tõreles ta kaunis ägedalt. «Mina lugesin veel hiljuti oma ihulehest (õige eestlane mõtleb ikka oma ihulehe ajudega), et eestlane, kes võõrast maad näinud, oma rahvast nii ära võõrdub, et ta enam eestlane ei võigi olla. Eks ole õige, suur ja sügav sõna. Mis te sealt väljamaalt otsite? On seal rohkem ilu ja huvitust kui meie kallil kodumaal? On seal metsad ja aasad rohelisemad, inimesed paremad, oinad targemad kui meil? Mis?»
«Seda küll mitte,» vastas aristokraat, «kuid seal on laiemad jõed, kõrgemad mäed, toredamad linnad, rohkemad kunstitööd …»
В«Ja naistel peavad ilusamad ninad olema,В» lisasin mina juurde.
«Tühi kõik!» lõikas demokraat meie lori pooleks. «Teie jooksete asjata kõige järele, mis teie nõdrast meelest suurem, ilusam ja toredam on. Meil pole seda kõike vaja, meie ei tohi teistelt rahvastelt mitte midagi vastu võtta, ei keelt ega kombeid. Meil on määratu loomisejõud – meie võime endid omast jõust kõige suuremale täiusele viia. Eestlane ärgu võtku kedagi võõrast eeskujuks, vaid olgu omaga rahul ja uskugu, et tema ise teistele eeskujuks võib olla.»
Aristokraat kehitas õlgu, mina irvitasin, aga võit jäi rahvamehele. Meie tegime otsuseks väljamaa väljamaaks jätta ja Nuustakule reisida.
Kuidas sinna pääseda? Majanduslikult värvitud demokraat soovis jala teele minna, sest see näidata eestlase algupärasust ja hoida teda mõistuseta raharaiskamise eest, kuid meie ei olnud nõus. Jalgrattaga … ei, pikk teekond ja palavus hirmutasid meid ka sellest edasipääsemise abinõust tagasi. Viimaks leppisime kokku, et rattad küll kaasa võtame, pikematel teejärkudel aga ikka reisijate suuremat sõpra – raudteed tarvitame.
*
Õhtul olime Pärnu-Tallinna kitsaroopalise raudtee sadamavaksalis. Piletite võtmine jäi aristokraadi hooleks. Kui ta kassa juurest tagasi tulles ütles, et ta meile kõigile kogemata teise klassi piletid lunastanud, oleks demokraat peaaegu selili kukkunud.
«Mis see siis maksis?» küsis ta nõrga häälega, kui vähe toibunud oli.
«Neli rubla kaheksa kopikat mehe pealt,» oli vastus. «Ja rataste veohind pealekauba!» karjatas meie kokkuhoidlik seltsimees valusalt. «See on ju röövimine! See on ju kole! Inimesed reisivad vagunite all ilma kopikata, Siberist Eestimaale, teised lepivad konduktoritega kokku ja sõidavad veerandhinna eest, kuhu tahavad, – ja minu vaese käest võetakse verehinda! Oma ihulehest lugesin hiljuti veel, et see patt ja rumalus on neli kopikat välja anda, kui kolmega läbi saad. See on majanduslik tõde, see on seltsliku elu põhjusseadus. Meie p e a m e kolmandas klassis sõitma, kui neljandat ei ole. Meie rahvuslik ideaal on kindlasti välja töötatud: vääratamata karsk ja kaine, tõsine ja lõbupõlgaja, igas asjas kasupüüdja ja kokkuhoidlik – kõigepealt kokkuhoidlik! Mina hoian kupongipoognaid kui oma silmamuna – ja nüüd korraga käruta teises klassis Viljandisse!»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставР