Igaviku fjordi prohvetid

Kim Leine

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal. Romaan tugineb 1780.–90. aastatel Gröönimaal ja Taanis tegelikult aset leidnud sündmustele. Kim Leine Rasmussen (1961) on Taani-Norra kirjanik. 2012. aastal ilmunud „Igaviku fjordi prohvetid“ on tema neljas romaan, mille eest ta sai aasta hiljem Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Kim Leine

Igaviku fjordi prohvetid

Proloog

Kukkumine

(14. august 1793)

Lesk tuli siia ise, keegi ei sundinud teda. Ta kloppis oma parimad rõivad täidest puhtaks ja pani selga, pesi ühismaja kusepalis juukseid ja sidus need pealael kokku. Luges vaikivate paganatest kodakondsete pilgu all tasase palve, kaapis tahmaseguse rasva põskedelt maha ja sõi tema ette asetatud hüva roa ära. Tuli siis siia, kergel sammul. Nüüd istub ta peaaegu rõõmsalt, ootusrikkalt, põskede õhetades serva peal, jalad sündsalt istmiku all, lese moodi, nagu tal on kombeks kodus akna all väikesel küljelavatsil istuda. Ühe käega pigistab ta risti, kulla raske soojus annab talle kindlust. Kaugelt alt, kuhu on vähemalt sada sülda kukkuda, kuuleb ta lainemurdu, vett, mis põrkab vastu kaljut, puruneb valgeks vahuks ja tõmbub kihisedes tagasi. Aga ta ei näe seda, ta on silmad kinni pigistanud, pilgu sissepoole pööranud, ta on ärevusest võitu saanud, sundinud oma hingetõmbed ja südamelöögid aeglaseks ning liigutab huuli, kordab ikka ja jälle litaaniat. Oo Jumal, taevane Isa, halasta meile, armetutele patustele. Oo Jumala Poeg, halasta. Oo Jumal, Püha Vaim. Oo õnnistatud ja imeline Kolmainsus. Ta tunneb altpoolt puhuvat tuulehoogu, mis tema rüü puhevile ajab, ja klammerdub kalju niiske turba külge, et mitte enneaegu üle serva alla sadada. Ta istub ja leelutab oma litaaniat ning ootab oma abilist. Oma surmahirmu ja verise higi läbi, oma risti ja kannatuste läbi, lunasta meid, hea Issand!

Nüüd kuuleb ta selja tagant meest, kuidas mehe saapad krudisevad, kuidas too talle vaikselt ligi hiilib, peaaegu häbelikult, ujedalt nagu noor kosilane, ta kuuleb, kuidas mees püüab oma raskeid lõõtsutavaid hingetõmbeid alla suruda, ja peab tahes-tahtmata endamisi äratundvalt naeratama. Me palume Sind, võta meid kuulda, hea Issand!

Siis paneb ta tähele, et mees on peatunud, vaid paar sammu temast tagapool, ja kujutab endale ette, et mees seisab ja vaatab teda nagu esimesel korral, kui nad koos olid, ja kaalub, kuhu lüüa ja kui kõvasti, sest ta teab, et mees tahab teda tappa, aga mitte talle liiga teha. Mehe lähedus sel silmapilgul, kui naise elu hakkab otsa saama, pakub naisele tröösti, annab talle kindlust ja rahustab teda ning naine laseb pea longu ja hingab sügavalt sisse. Jumala Poeg, me palume Sind, võta meid kuulda!

Õhk on mahe. Ülespoole keerlev õhuvool toob kaasa tõusuvee piiril kuivale jäänud rannakarpide ja mererohu lõhna. Kauguses kisavad kajakad. Naine avab tahtmatult silmad, ta ei saa teisiti, isegi nüüd, kõige viimasel piiril, kui tema vaim peaks olema maise elu pisiasjadest kõrgemal, häälestatud taevasele, peab ta vaatama, miks need kajakad lärmavad, ja näeb põhja poole seilavat laeva, kahemastilist, mille purjed on tuult täis, pimestavalt valged nagu kajakatiivad, ja mastide ümber tiirlevaid kisavaid kajakaid. Ei, ta ei ole siiski valmis Looja palge ette astuma, täna veel mitte, aga ta teab, et ümber mõelda on hilja, liiga hilja tema enda jaoks, liiga hilja tema selja taga