New York
Edward Rutherfurd
See romaan on saaga, mis põimib ühte rikaste ja vaeste, põliselanike ja immigrantide lood. Näeme New Yorgi tagasihoidlikku algust väikese indiaani kalurikülana, oma asunduse põlismetsa rajavate hollandi ja briti kaupmeeste saabumist, iseseisvussõda, linna kujunemist suureks kaubandus- ja finantskeskuseks, kodusõda, immigratsioonilainet 19. ja 20. sajandil, II maailmasõda, linna uuestisündi 1990. aastatel ja rünnakut Maailma Kaubanduskeskusele. Lahinguid, romantikat, perekondade saatusi ja isiklikke võite kirjeldav „New York“ on tõeliselt suur romaan Ameerika ja kogu maailma ühest olulisemast linnast. 856 lk
Edward Rutherfurd
New York
Pühendan selle raamatu Eleanor Janet Wintle’ile ja jään talle igavesti tänuvõlglaseks
EESSГ•NA
„NEW YORK” ON EELKÕIGE ROMAAN. Kõik perekonnad, kelle saatust see jälgib, on välja mõeldud, samuti nende osa kirjeldatud ajaloosündmustes. Kuid need kujuteldud perekonnad püüdsin ma panna keset sündmusi ja inimesi, kes olid tegelikult olemas või võisid olla.
Peamiste perekondade nimed selles raamatus on valitud nii, et need oleksid oma päritolumaal traditsioonilised. Van Dyk on tavaline ja kergesti meeldejääv hollandi nimi. Master on üsna tavaline inglise nimi, kuid ma tunnistan, et pidades silmas selle pere saatust kaupmeeste ja Wall Streeti inimestena, tuli mulle loomulikult pähe fraas „maailma isand”. White on teine tüüpiline inglise nimi. Keller, mis tähendab „keldrit”, on viieteistkümne kõige populaarsema saksa nime hulgas. O’Donnell on hästi tuntud iiri nimi, Caruso on tuntud nimi Lõuna-Itaalias ja Adler, mis tähendab saksa keeles „kotkast”, esineb kõikjal Kesk-Euroopas. Lühiajalistest tegelastest on Riversi perekond välja mõeldud, Albioni perekonda aga kohtab minu raamatus „Mets”. Nime Juan Campos inspireeris mind valima kuulus Puerto Rico helilooja Juan Morel Campos. Nime Humblay minu teada tegelikkuses ei eksisteeri, kuid 16. sajandi palveraamatutes kirjutatakse niimoodi sõna „humbly”. Nimede Vorpal ja Bandersnatch algupära leiab lugeja Lewis Carrolli poeemist „Jabberwokey”.
Mis puudutab ajaloolisi sündmusi, siis tuli mul selles loos väga vähe välja mõelda. Siin ja seal on jutustuse voolavuse huvides mõnd ajaloolist seika lihtsustatud, kuid ma usun, et ükski neist lihtsustustest ei ole ajalooga vastuolus. Ajaloolise tõlgenduse kohta aga tuleb öelda mõni sõna.
Indiaanlaste hõimud. Kuigi olen viidanud mõnele kohalikule hõimule, nagu näiteks tappanid ja hakensakid (samanimelisi kohti võib kohalikel kaartidel ikka veel leida), on New Yorgi piirkonnas hõimurühmi nii palju, et ma ei tahtnud lugejat nende nimetamisega segadusse ajada. Selle asemel olen tavaliselt määratlenud neid algonkini keelerühma järgi. Samamoodi on põhjapoolseid hõime, nagu mohooke, sageli nimetatud nende keele järgi irokeesideks. Lugejad on võib-olla üllatunud, et loo esimeses osas pole ma Manhattani piirkonna pärismaalastest kirjutades viidanud delavaridele. Tegelikult tähistatakse selle nimetusega hilisema perioodi hõimurühmi ja ma eelistasin seda kirjeldatud rahva puhul mitte kasutada.
Mõnes hiljutises ajalooraamatus, näiteks Russell Shorto imetlusväärses teoses Uus-Amsterdamist („The Island at the Center of the World”), rõhutatakse hollandlaste pärandit New Yorgi kodanikuvabadustes. Olen üritanud kasutada seda teost oma loos mööndusega, et kodanike iseseisvusel on keskaega ulatuv ajalugu ka Inglismaal ja suuremas osas Euroopas.
Raamatut kavandades arvasin, et inglased olid kalgimad orjapidajad kui hollandlased, kuid see arvamus muutus jutuajamistes professor Graham Hodgesiga, kelle raamat „Root & Branch” käsitleb seda teemat põhjalikult.
Olen võtnud nõuks uskuda, et Inglise kuberner lord Cornbury oli transvestiit. Mitu silmapaistvat ajaloolast on selle arvamusega lahkelt päri.
Minu arusaam inglaste ja ameeriklaste muutuvatest suhetest teisenes märgatav