Kuninganna Victoria

Andrew Norman Wilson

Kui kuninganna Victoria 1901. aastal suri, oli ta olnud Inglismaa troonil kuuskümmend neli aastat. Tal oli üheksa last, nelikümmend kaks lapselast ja oma järeltulijate abielude kaudu oli temast saanud kogu kuningliku Euroopa matriarh. Ta oli müüt, teda nähti kalgi ja kauge valitsejana, elatanud ja jäiga lesena, ajaloo suurima impeeriumi ja säravate riigimeeste juhitud kuningriigi käilakuju.

Andrew Norman Wilsoni põhjalik ja ammendav biograafia, mis paljuski põhineb seni avaliku tähelepanuta jäänud allikatel, loob meile kuninganna Victoriast sootuks teistsuguse pildi. Mälestusväärse ajastu kujunemise ja kulgemise taustal avaneb põnev vaade Victoria isiklikku ellu. Juttu tuleb tema iseäralikust ja eraklikust lapsepõlvest, kirglikust abielust ja prints Alberti pöördelisest mõjust, keerulistest suhetest lastega, lesepõlvest ja lähedasest suhtest lihtsat päritolu šotlase John Browniga. Pahatihti on Victoriat kujutatud puise ja ülespuhutud isiksusena, ent tegelikult oli tegu väga tundeküllase, väljendusrikka, ülemeeliku ja ebakonventsionaalse naisega.

Andrew Norman Wilson (1950) on viljakas kirjanik ja kolumnist, kes on avaldanud paarkГјmmend ilukirjandusteost ning Гјle kahekГјmne aja- ja elulooraamatu.

A.В N. Wilson

Kuninganna Victoria

Gillon Aitkenile

TГ„NUSГ•NAD

Olen väga tänulik Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II-le loa eest tsiteerida kuninglikus arhiivis säilitatavaid tekste ja muid materjale, mille autoriõigus kuulub kuninglikule perekonnale. Avaldan tänu ka kuningliku arhiivi töötajale David Ryanile, Windsori lossi Ringtorni personalile ja vabatahtlikele, iseäranis aga vanemarhivaarile Pam Clarkile, kes mitte üksnes ei pakkunud välja mitut kasulikku uurimisliini, vaid luges läbi ka terve käsikirja ning tegi sinna hulga parandusi ja soovitusi. Järjekindlat abi on andnud kuningliku kunstikogu direktor Jonathan Marsden, ja tahan öelda aitäh ka Lisa Heighwayle selle vaeva eest, mida ta on näinud illustratsioonide valikul, ning ava- ja suuremeelsuse eest, millega ta tutvustas kuningliku fotokogu pealtnäha piirituid rikkusi. Samuti kuuluvad minu tänusõnad julgustavale ja lahkele Sir Christopher Geidtile.

Doktor Simon Thurley Inglise muinsuskaitseametist korraldas mulle unustamatu ringkäigu kuninglikus residentsis Osborne House’is. Endine Inglise muinsuskaitseameti töötaja (ning Osborne’i järelevaataja) doktor Ruth Guilding on aidanud mul mõista paljutki kuninganna Victoria ning prints Alberti elust ja eelistustest. Abivalmis oli ka Osborne’i praegune järelevaataja Michael Hunter.

Alati vastutulelikud olid Bodley raamatukogu, Briti Raamatukogu, Lambethi palee raamatukogu ja Šotimaa rahvusraamatukogu. Märkimisväärse osa selle raamatu teisestest allikatest ja hulga käsikirju lugesin läbi Briti Raamatukogus, mille töötajaskond on erudeeritud ja abivalmis.

Suure jao sellest ajast, mis ma pühendasin uurimistööle, olid Bodley raamatukogu erikogud ajutiselt ümber paigutatud – kujutan ette, kui ebamugav oli see töötajatele –, ent ometi ilmusid ka Parks Roadi loodusteaduste raamatukogu harjumatus keskkonnas kiiresti ja justkui eikuskilt välja 19. sajandi õukondlaste ja riigimeeste toimikud.

Londoni Raamatukogu töötajad olid nagu alati lahked sõbrad.

Olen ääretult tänulik doktor Horst Gehringerile, kes võttis mu Coburgi riigiarhiivis väga lahkesti vastu, doktor M. Ecksteinile, kes aitas mul dešifreerida mõningaid kuninganna loetamatuid vanas kirjas tehtud ülestähendusi, ja doktor Angelika Taskerile, kes andis kasulikke vihjeid hertsog Ernst II muusikaelu kohta ning tutvustas mulle Ehrenbergi lossi raamatukogu ja arhiivi. Olen väga tänulik doktor Oliver Waltonile, kes viis kokku Inglismaal kuninglikes kogudes ja Coburgis prints Alberti ühingus tehtava töö ning on mind alati julgustanud ja mulle nõu andnud.

Alexander ja Michaela Reid ei osutanud mulle üksnes heldet külalislahkust Lanton Toweris, vaid andsid oma piiritus lahkuses mulle ka juurdepääsu kõikidele Sir James Reid