Kaks sГµdurit

Anders Roslund

Börge Hellström

Üheksa-aastaselt narkomaanid, kümneaastaselt võimekad diilerid, kaheteistaastaselt jõhkrad kurjategijad. Nüüd, kaheksateistaastastena, kutsuvad Leon ja Gabriel teineteist armsateks vendadeks, selles usaldamatuse maailmas usaldavad nad vaid teineteist. Nende jõuk, Ghetto Soldiers, on jõudmas organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise juhi José Pereira kabinetiseinal paiknevate jõugupiltide seas kõige kõrgemale kohale. Sinna jõuda on kahe noore mehe, tegelikult alles lapse, ainuke unistus. Stockholmi eeslinnas keerlev lõppematu kuriteokarussell läheb uue hooga käima, kui Leon ja tema jõugukaaslased murravad Gabrieli ja tema pruudi Wanda abil välja eriti range režiimiga vanglast, tappes selle käigus naisvalvuri. Pereirale tõttab uurimises appi kriminaalkomissar Ewert Grens, kes on noorte meeste saatusega seotud rohkem, kui ta oskab arvata … „Kaks sõdurit“ on Rootsi krimikirjanikeduo Anders Roslundi ja Börge Hellströmi meistriteos, mis räägib Stockholmi äärelinna brutaalsest kuritegevusmaailmast. Jaan Martinson: "Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest."

Anders Roslund

Kaks sГµdurit

Inimene ihkab armastust, kui seda napib, siis imetlust, kui seda napib, siis kartust, kui seda napib, siis pГµlgust ja halvakspanu. Inimene tahab tekitada teistes mingit tunnet. Tema hing kardab meeletult tГјhjust ja pГјГјab iga hinna eest kontakti leida.

    (Hjalmar Söderberg „Doktor Glas”, 1905)

Sinu vend on nagu su enda keha,

kes elab sinu jaoks ja sureb sinu eest,

kes on olemas hommikul ja Гµhtul

nii heas kui halvas. Aga siis ei kuula abri enam

käsku. Ta otsib Bazzi, Raha, Tambat,

Austust. Deja, saate aru. Siis kehtib wallahi

ГњKS KUUL KUMBAGI PГ•LVEKETRA. Me oleme

vennad. Me oleme vГµim. Me oleme sГµdalased ja

perekond kuni surmani.

В В В В (AsitГµend 2012-0221-BG2219 p 41, leitud Adidase kotist 120207)

hulk aega varem

TA ON NIIMOODI lamanud tГјkk aega.

Peamiselt on need vist küll hääled.

VГµib-olla sammud.

Kui need kostavad ukse tagant pikast koridorist, need, mis astutakse nii kiiresti, ja need, mis otsekui lohisevad, vahel jäävad need just raudukse taha seisma, justkui kuulataksid, ja siis tahab ta neid hüüda, paluda, et nad sisse tuleksid ja tema kätt hoiaksid. Nad ei tule kunagi. Sammud eemalduvad, sumbuvad aparaatide korrapärasesse piiksumisse ja eredate lampide tiksumisse – piiks, tiks, piiks, tiks –, ta on üksinda ja ei taha nii olla.

Tema nägu on nii kummaline.

Ta on vГµib-olla kuueteistkГјmne-, vГµib-olla seitsmeteistkГјmne-, vГµib-olla kaheksateistkГјmneaastane.

Aga ta näeb vana välja. Kas valust, hirmust, või siis kapseldavad kehad endasse aega lihtsalt erinevalt, lasevad sellel koha sisse võtta.

Tundub, et tal on mugav lamada, kohale veeretatud haigeraam on lai ja tema keha õbluke. Ruum on üsna palju suurem kui teised – voodi ja kapp ja laud ja tool ja dušš – ning hoolimata kaheksast temaga koos hingavast inimesest on see peaaegu tühi. Roheline kittel on tema jalgade juures, üks käsi hõõrub ennast vastu karedat riiet, otsekui tahetaks seda enne noorte reite puudutamist soojaks teha, käsi puudutab ettevaatlikult üska, sõrmeotsad vastu emakakaela, samal ajal kui teine käsi hoiab kõvasti nõela, kolmekümne sentimeetri pikkust plasttoru vastu nii pehmet kelmet, läbipaistvat veega täidetud palli, mis eest ära libiseb, põrkab, taas nõel, taas, taas, pall annab järele, puruneb.

Sammud peatuvad ja kaovad.

Natuke eemal avab keegi ukse. Keegi teine karjub vГµi nutab, raske on kindlaks teha.

Ta ei hoia enam silmi kinni. See, mida ta näeb, on valge, miski säravalt valge tuleb ligemale, katteta lambid ning numbrite ja roheliste juttide ja peenikeste voolikutega aparaat, see võtab vist natuke aega, ja siis veel veidi, enne kui silmad harjuvad.

Enam ei ole nii valus. Või siis kannatab ta lihtsalt ära. Nagu menss. Täpselt niisugune. Kuigi rohkem