Г–ine administraator
John Le CarrГ©
John le Carré põnevusromaan „Öine administraator“ viib lugeja imepärasesse maailma, kus üksainus vale sõna võib maksta elu, mis võetakse võikal kombel. Nõukogude Liidu lagunemise järel särama löönud globaalse haardega Ladina-Ameerika narkokartellid ja samaväärsed kuritegelikud võrgustikud Ameerikas ja Euroopas ei kõhkle, kui mängus on nende maapealne paradiis. Külma sõja lõppemine lõi enneolematud võimalused relvaäriks, mida tõttab ära kasutama ka võluvate maneeridega, kuid halastamatu Inglise härrasmees Richard Onslow Roper. Tema teele satub aga hoopis teistsuguste tõekspidamistega noor mees, endine Briti armee sõdur Jonathan Pine, kes töötab nüüd öise administraatorina ühes väärikas Zürichi hotellis. Pine on valmis aitama briti agente, et Roper tabada. Kuid kõik pole siin päris must-valge. Kõigil on tunded, isegi kõige kõvemast puust mänguritel kummalgi pool mõttelist rindejoont. Noor Jonathan Pine teab seda omast käest, kui astub teele, kust tagasivaatamist ei ole.
John Le CarrГ©
Г–ine administraator
Graham Goodwini mälestuseks
1
Ühel tuisusel jaanuariõhtul 1991. aastal lahkus Jonathan Pine, Zürichis asuva hotelli Meister Palace öine inglasest administraator, oma kohalt vastuvõtuleti tagant. Haaratuna tundeist, mida ta varem kogenud ei olnud, seadis ta ennast fuajeesse, et olla valmis juba seal väljendama hotelli rõõmu hilise erikülalise saabumise üle. Lahesõda oli just alanud. Terve päeva olid uudised liitlaste pommirünnakuist, mida staap ettevaatlikult avaldas, põhjustanud Zürichi börsil peataolekut. Hotellikohtade broneerimine, mis jaanuaris on nagunii alati madalseisus, oli langenud kriitilise piirini. Šveits oli piiramisrõngas, nagu seda tema pika ajaloo jooksul korduvalt juhtunud oli.
Kuid Meister Palace’i hotell oli selleks katsumuseks valmis. „Meister”, nagu taksojuhid ja püsikülastajad teda hellitavalt nimetasid, troonis füüsiliselt ja traditsiooniliselt üksikuna nagu mingi Edward VII ajastu väärikas tanta omaenda mäetipul ning põrnitses sealt ketserliku linnaelu alpust. Mida enam asjad muutusid all orus, seda enam jäi Herr Meister endale kindlaks, keeldudes latti madalamale laskmast ja püsides tõelise tsiviliseerituse kantsina sessinases maailmas, mis oli pähe võtnud lolliks minna.
Jonathani eelpositsioon asus väikeses nišis kahe elegantse vitriini vahel, mis mõlemad esitlesid naistemoode. Adèle Bahnhofstrasselt pakkus sooblinahast sõba. See oli laotatud naismannekeenile, kelle ainsaks kehakatteks nimetatud sõba kõrval olid kullakarva aluspüksid ja korallist kõrvarõngad, mille hinda tuli küsida hotellipidaja käest. Loomanahkade kasutamise vastane vihakisa on Zürichis sama vali kui kõigis teistes läänemaailma linnades, kuid Meister Palace oli selle suhtes absoluutselt kurt ja pime. Teine vitriin, mille oli sisustanud César, samuti Bahnhofstrasselt, eelistas rõhuda araabiapärasele ja esitles valikut rikkaliku tikandiga kleite, teemantidega üle külvatud turbaneid ning kalliskividega kaunistatud käekelli kuuskümmend tuhat franki tükk. Nende kahe teeäärse luksusepühamu vahelt sai Jonathan pöördust teraselt silmas pidada.
Ta oli lühikest jõulist kasvu, kuid ebakindel, vabandavalt ennastõigustav naeratus huulil. Isegi tema inglise päritolu oli hästihoitud saladus. Käbe ja oma parimais aastais. Meremees võinuks temas ära tunda ametivenna, pannes tähele tema läbimõeldult ökonoomseid liigutusi, veidi harkis jalgu ja üht alati millestki kinni hoidvat kätt. Tal olid hoolitsetud lokkis juuksed ja rusikavõitleja tihedad kulmud. Ta silmad olid nii kahvatud, et see mõjus üllatavalt. Temast oleks nagu oodanud suuremat jõulisust, tugevamaid värve.
Kuid see poksija raamidesse mahutatud leebemaneersus muutis ta lausa häirivalt eripäraseks. Ükski hotellikülaline ei ajanud teda iial kellegi teisega segamini – ei heledapäise hotelliteenindaja Herr Strippliga ega ühegagi Herr Meister Palace’i kõrgeaulistest noortest sakslastest, kes saali